MIAMI REIS, OSA 2.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

Saime lennuki peale. Nii suur lennuk aga kohale toodi sinist värvi lõõtsabussiga. Finnair Airbus A330-300 peaks olema lennuki mark. Kuna esimese broneeringuga saime istumiskohad kuskile tahaotsa - rida 53, siis tänu sellele, et pidime uuesti lennujaama tulema, pandi meile mõlemale aknaäärsed kohad komfort sektsioonis. See tähendab rohkem ruumi jalgadele, mugavamad istmed ja söögi saab ka kiiremini kätte. 

Pardale minek

Esialgne mulje on hea. Iste on täitsa mugav ja jalgadel on tõesti rohkem ruumi. Eespool istmes asuvat ekraani saab seadistada parempoolses käetoes asuva puldiga. Keegi on seda pulti ikka hoolega näppinud, vähemalt minu omal on kulumisjälgi üksjagu.

Tervitustekst eespool seljatoes asuval ekraanil. Veidi saab ekraani nurka ka muuta kui tooli allapoole lastakse.

Kõrval istub inglise keelt kõnelev härrasmees, kes pakkus välja, et paneb mu padja ja teki ka pea kohal asuvasse panipaika. Tähelepanelik härrasmees. Lea kõrvale istus Burton nokkmütsiga meesterahvas, kes ütles moi või hei. Tundub, et on suomenpoika. Õnneks hakkas juba stjuuardessi sebima, või siis stjuuardess lendas talle peale, ei saanudki hästi aru. Lennuki abikapten Ardo Kempainen tervitab, Seppo Nortila on kapten. Juba mingi titt röögib täiest kõrist, nii nunnu :-). Taga istub kõva käega härrasmees. Niikui püsti tõuseb, siis krabab mu toolist kinni ja mul tunne, et maa juba väriseb. Tõsised tasakaalu probleemid vist.

Titekisa vaigistasid väga hästi üle terve kõrva asetsevad kõrvaklapid. Varasema USA reisiga võrreldes on ikka suur vahe kui filmi vaatad, enamus helist jõuab ikka kohale. Ennem olid kõrvaklapid sellised, mis tuli kõrva toppida ja no muu müra oli nii suur, et ega hästi aru ei saanudki mida filmis öeldi.  

Proovisin meelelahutuskeskuses Solitairet, Sudokut ja Pokkerit mängida. Üsna algelised mängud ja graafika aga aeg möödus tänu sellele kiirelt. Ühe terve filmi ja kaks poolikut filmi sai ka üle vaadatud. Terve film oli huvitav, üks oli igav ja teine jäi pooleli, kuna lennuk jõudis juba kohale. Lugemiseks kaasa võetud raamatust suutsin lugeda vaid mõned leheküljed.

Söök (valisin kana) oli täitsa maitsev. Valge vein oli ka joodav. Ma olen alati andnud lennufirmale hinnangu selle järgi, kas noa ja kahvliga samas pakendis on kaasas ka hambatikk. Seekord oli mõlemal söögikorral see olemas, seega Twelve Points Goes To Finnair.

Seljatoest paistavad ka kõrvaklapid

Lennukist väljudes selgus, et Burtoni nokamütsiga vana pani terv tee tina. Kord oli tal veinipudel käes ja siis oli viskipudel ning ka kõik pakutud veinikorrad jõi ta ära. Loodetavasti möödus tal reis nii kergemini.

Päikeseloojang Miki-Hiire maal

USA passikontrollile tuleks anda eriauhind mängu eest “Kontrolli kontrollitavat”. Lennukis tuli ära täita mingi paberitükk, kus oli peal kirjas küsimused - kust sa tuled, kuhu lähed, kas sul on palju raha, kellega sa oled, kas vead kaasas narkootikume või lõhkeaineid jne, jne. Põhiliselt sai teha linnukese kasti kus oli kiri - NO. Sama info on täidetud ja välja trükitud ka "ESTA" loa peale, kus küsitakse, et ega sa kurjategija pole äkki ja muud totrust. Peale lennukist väljumist jõudsime mööda pikki koridore astudes (õnneks olid põrandad vaibaga kaetud ja kohvri rattad ei tärisenud) rohelise valgusega automaatide juurde, kus siis oli vaja kõigpealt õige küljega kuskile skänneri vastu näidata oma passi. Seejärel, pidid panema YES/NO valikutega vastused samadele küsimustele, mida juba lennukis paberitükile kirja panid, seejärel küsis masin näpujälgi. Proovisin kõigpealt vasaku käe sõrmi. Ilmselt ei saanud seade hästi andmeid kätte, sest pidin seda üks kord veel uuesti tegema. Parema käe sõrmede jälgi aparaat ei soovinud. Küll aga hakkasid mingid tuled järsku põlema ja seadmel tõusis kaameraga nokk üles nagu kraana ning tehti ka näost pilt. Kogu tulemuseks trükkis aparaat välja mustvalge termopaberil trükise koos näopildi ja muu infoga. 

Edasi läksime veidi veel jala ning siis saime järjekorras passida. Nüüd tegeles meiega inimene - ilmselt tolliametnik. Taaskord võeti passid ette, tehti mõlema käe kõikidest sõrmedest näpujälgede koopia ning lisaks veel ka teise kaameraga pilt. Võibolla oli mul tukk eelmisel pildil vähe teistmoodi, muidu oleks imelik, alles ju tehti pilti. Kahjuks tehti pilti ka uuesti Least, seega kahtlustan, et teise kaamera mees tegi nüüd äkki värvilised pildid. Väike mõte oli, et nüüd vaadatakse veel ka kohvreid kaks korda skänneriga üle (nii nagu eelmisel aastal juhtus kui Puerto Ricos käisime) aga oli õnne, saime suure kohvri kätte ja saime rõõmsalt autorendi juurde minna.

Auto broneerisime juba varem thrifty.com lehe kaudu. Kuna ikkagi jänkide maal, siis tuleks ju ka ameeriklasega sõita. Valisime kevadel sobiva hinnaga 4-veolise masina Chevrolet Equinox. Nüüd aga kuna lend tühistati, tuli ka autorent ringi teha. Sama masinat aga neljapäeval Eestis arvuti taga bronni muutes enam saadaval ei olnud ja valisime siis ikka ameeriklase Chrysler Sebring 200. Kahekesi sõitmiseks piisab küll. Jõudsime siis Thrifty boksi ja härra pruunide silmadega latiino tüüpi teenindaja, hakkas siis oma teenuseid kõiki tutvustama: kindlustus see, kindlustus too, Sänn pass (Sun pass), lisajuht, paagitäis kütust, navigaator jne. ning palun krediitkaart bronni tegemiseks autole Nissan Altima või similar. Ma ütlesin, et ma panin Chryslerile ju broneeringu. Ta ütles, et jah pole suurt vahet autod on samast klassist. Andsin siis kaardi ja tüüp teeb kontrolli, et ei lähe läbi tead. Mõtleme, et peaks töötama aga kontrollime üle. Küsimuse peale kas teil WiFi on, vastas härra, et neil ei ole WiFit. No siis kasutasime roamingut ja väike kontroll panka ning sellel kaardil polnudki piisavalt pappi. Läks käiku järgmine kaart aga summa mis ära bronniti ja pärast maha läheb on 3 korda suurem, kui see mis esialgselt neil veebilehel kirjas on. Me saime jube soodsa pakkumise 10 päevaks hinnaga 235$. Lõppsummaks aga nüüd härra joonistas 730$. Mine jala või nuta ja maksa. Maksime, lootuses saada siis vähemalt uuemat marki masin. Auto juurde jõudes näitas lokkis juustega mustanahaline preili meile punast maasturit Toyota Rav 4 kohe nende putka kõrval. Läksime lähedale ja kohe märkasin, et keegi on numbrimärgi kallal vandaalitsenud. Käisin küsisin, et kas see on ok, et number kõver on. Tüdruk vastas, et on ok. Mulle pole kunagi Toyota Rav mudelid meeldinud. Kodus sõidan Toyotaga ja nüüd on samasugune punane aga Rav 4. Väljendasin oma pahameelt ja Lea pakkus, et võiks küsida, ehk neil on mingit muud masinat pakkuda. Läksin siis uuesti lokkis juustega preili juurde küsimusega, ehk on teil midagi ameerika marki pakkuda. Tüdruk ütles: “I will check it out” ja läks koos teise putka tibiga jalutades minema. Vahepeal oli putka tühi ja tekkis mingi 10 inimesega järjekord. Lõpuks tulid nad tagasi halli maasturiga firmalt Nissan ja ütles, et neil paremat pole. Ma ei teadnudki, et Nissan on ameerika auto. Sellel polnud taga toonitud klaasi ega ka pagasikatet. Tagumist luuki ei suutnud me ka kohe lahti saada. Otsutasime, et olgu, jääb kõvera numbriga ameerika Toyota ikkagi. No sõidab aga ei midagi erilist. Vabandused nende ees, kellele see auto väga meeldib. 

Üsna uus masin tundus. Kellal oli 23000 miili ees. Numbrit proovisin sirgemaks saada aga väga see kangutamine tulemust ei andnud.

Jõudsime hotelli. Istusin vaikselt arvuti taga ja tundus, et keegi saeb või viilib midagi. Kuulasin tähelepanelikult ja tundus, et keegi naisterahvas hüüdis viilimise saatel “Oh God” ja ikka mitu korda järjest. Tundus nii, et kõrvalboksis teritati mingit eriti ägedat viili :-). 15 minutit pausi ja juba käib viilimise teine osa ka. Nüüd õnneks vaikus.

Praegu siiski magama ja teile tere hommikust. Jätkame homme.