FLORIDA REIS, Osa 3.

Florida - Orlando ja Miami reis 21.01.2019 - 05.02.2019

Ööbisime 3 ööd Orlandos asuvas hotellis Holiday Inn Express & Suits at Seaworld. Hommikusöök sai söödud ja nälga ei jäänud. 

Hotelli sissepääsu ala. Ameerika lipud lehvivad suht igal pool.

Esimene päev kulus poodides ringi tuuseldamisele. Õhtu lõpuks see ikkagi väsitab ära. Küll aga saab kenasti samme koguda, kui kõik toredad poed läbi käia. Ühes poes kohtusin ka eestlastega, kui nad parasjagu olid riietevahetuse kabiini juures omavahel rääkimas.

Kaupluste vahel asuval pingil istudes nägin mingit laadi sisalikku. Tundub geko moodi olevat aga ma suur loomateadlane pole nii, et kes ära tunneb, siis kommenteerib.

Kauplustest tagasiteel nägin ühel autol väga huvitava asukohaga registeerimis numbrit. 

Ajavahe Orlandoga on 7 tundi ehk Eestiga võrreldes on aeg 7 tundi taga. Praeguse kirjutamise kellaaeg Orlandos on hommikul 11:34 ja Eestis on kell siis õhtul 18:34. Väga ei saa tegelikult ajavahest aru aga siin õhtul nii 21:00-22:00 vahel tuleb hull väsimus peale ja lihtsalt luugid vajuvad kinni. Eestis on siis kell 5:00-6:00 hommikul. Esimesed õhtud on raskemad aga pärast läheb see üle.

Teisel kohal olemise päeval ehk 23. jaanuaril küsisime peale hommikusööki hotellis olevalt ekskursiooni tädilt, mis maksab pilet kui soovime minna neljakesi Kennedy Space Centerisse. Tema kalkuleeris hinnaks kokku 234$. Internetist tellides tuli hinnaks 213$. Seega valisime interneti variandi ja panime autoga sinna poole punuma. 2016 aasta oktoobris kui seal käisime, siis jäi osa atraktsioone vaatamata ning plaan oli võimalikult vara kohal olla, et nüüd ka bussiekskursioonile jõuda. Autoga oli sinna umbes tund ja 20 minutit sõitu. Parkimine oli tasuline ja hinnaga 20$.

Kennedy Space Center sissepääs. Parkimistasu 20$.

Meie rendimasin Toyota Camry. Saime siis Full-size klassi masina, kuigi broneerisin madalama klassi ehk Midsize.

Auto sai pargitud ja siis läks ralliks lahti. Mitmetes kohtades näidati videosid ja pilte kosmonautidest kes kõik on kangelased.

Paaris videos siiski nad tunnistasid, et venelased olid neist tiba kiiremad ja mõnes asjas tublimad. Näiteks Sputniku lasid esimesena ümber maailma tiirlema. Muidu aga jutt käis kogu aeg ümber selle, et kosmonaudid on üliinimesed ja on kõik teinud selleks, et inimvõimete piire nihutada. Kokkuvõttes on tegelikult iga kosmose saavutuse taga tuhandete inimeste töö, vaev ja energia ning kahjuks on olnud ka hukkunuid.
2016 aasta sügisel jõudsime alles peale lõunat Kennedy Space Centerisse ja seetõttu ei saanud bussitripile enam minna. Seda postitust saab lugeda siit lingilt (panin selle avanema uues aknas muidu läheb siit järg käest ära): https://reisiseiklused.blogspot.com/2016/10/miami-reis-5-osa.html
Seekord aga võtsime bussitripi kohe kiiresti ette.

Sõidu ajal näidatakse ekraanidelt veel ajaloolist infot. Igatahes oli põnev.

Bussijuht rääkis kahtlase hääldusega inglise keeles aga no enamvähem sai ikka aru. Igaüks oma autoga sinna piirkonda sõita ei saa. See suur kõrge hoone allpool oleval pildil pidi olema tehtud rakettide ehitamiseks ja on valminud juba 60-ndatel aastatel. Ainuüksi sinine ala (seal kus on tähed) Ameerika Ühendriikide lipul pidi olema korvpalli väljaku suurune.

Mingi koha peal võttis bussijuht veidi hoogu maha ja ütles:"Vaadake paremale, krokodill magab." Kõik hakkasid pildistama nagu usinad Jaapani turistid nagu ma isegi. Lindude ja loomade koha pealt on  need seal kogu aeg elanud. Kui mõni rakett üles lastakse, siis loomad ja linnud teevad korraks minekut aga mõne aja pärast on kõik taas tagasi ja tavapärane elu jätkub. Krokodille pidi seal alal elama ligi 6000 isendit, nii et sinna piirkonda niisama seiklema ei tasu vast minna.

Turvamehed kasutavad inimesi bussi peale inimesi lastes peos olevat loendurit, mis teeb sellist klik-klikk-klikk häält, kus iga klõpsatus on üks inimene. Ilmselt bussile rohkem ei lasta kui on istekohti või siis üritatakse selgitada, kas mõni spioon on vaikselt vehkat teinud.
Bussiga peatuspaika jõudes näidati jälle mingis suures saalis mitmelt ekraanilt filmi ja viidi edasi saali, kus toimus kunagi missiooni juhtimine.

Edasi nägi täies elu suuruses raketi koopiat ja no need põlemiskambrite düüsid on ikka mega vinged.

Kui  veel üks film sai vaadatud siis sõitsimegi bussiga tagasi. Kõht juba tühi ja siis muidugi Orbiidi kohvikusse.

Ma olin sinna minemise suhtes skeptiline, kuna mäletasin, et see oli suht mõtetu ja kallis koht. Kui seda putka klaasi peal olevat pilti vaatate, siis näete ehk ka hamburgerit seal pildi peal. Tundub kena eks. Tellisime, siis müügiautomaadist ära ka kõigile midagi, mulle aga burgeri ja valisin friikate asemel viinamarjad. Tulemus on alloleval pildil.

Ehk umbes 8$ eest sai siis kilekotti topitud viinamarju (täpselt 8 tk) ja sooja keskelt pooleks lõigatud kukli moodi saia, kus on vahel kotlett ja mitte ühtegi muud asja. Esimene mõte oli küll WTF!!! Ma mõtlesin, et see on küll nüüd maailma parim burks, mida nüüd sööma hakkan. Kusjuures ameeriklased ütlevad selle kohta sandwich. Pizzatükk oli koos 8 vorstiga ja umbes sama hinnaga ja nägi palju isuäratavam välja. Pilt on juba veidi söödud pizzast.

Kui "maailma parim kotletisai" nahka sai pandud, siis läksin otsima ketsupit vms. ja avastasin, et kuskil ühes nurgas oli olemas ka kaste ja tomat ja salatileht ja kurk ja sibul :D. Need oleks pidanud ise leidma või olin ma nii tähelepanematu, et seda ei näinud. Võtsin need siis ikkagi ka söögiks. Kurk ei kõlbanud kusagile, sest oli äädika/raketikütusega leotatud aga muud asjad ikka olid enamvähem.

Ühesõnaga kui seal sööte, siis tasub silmad ja kõrvad lahti hoida. Muidu käib mäng "kes otsib, see leiab". Söömine oli vähemalt lõbus sel korral :-).
Edasi suundusime Atlantise Space Shuttle halli.

Vaatasime jälle mingit filmi ja käisime proovimas kuidas tundub raketiga õhku tõusmine. See oli päris vinge. Jalad tõstetakse taeva poole ja siis hakkab üks võbelemine pihta. Kui sinna kunagi jõuate siis tasub ka järjekord ära seista.

Pildistamist, infot ja uurimist on seal palju. Lõpuks kui tahad ära minna, siis pead tegema seda läbi suveniiri poe ja midagi ikka tuleb ära osta. Suuremas teises suveniiri poes jällegi kohtusime kahe Eesti inimesega ja ajasime paar sõna juttu. Terve päev läheb seal igatahes ära ja kõiki atraktsioone ei jõudnudki läbi käia. Ka teist korda Kennedy Space Centerit külastades oli huvitav ja hariv.

Väike selfi ka enne äraminekut. Järgmine osa juba ka varsti.

FLORIDA REIS, Osa 2.

Florida - Orlando ja Miami reis 21.01.2019 - 05.02.2019

Enne Orlandosse suunduvale lennukile saamist sain arvuti taga tegeleda töö asjade ja kõnedele vastamisega, kuni sõna otses mõttes lennuki õhku tõusmiseni. Kõik miskipärast ärkasid just esmaspäeval ja siis oli vaja kohtumisi kokku leppida ja muid küsimusi täpsustada.
Suurt pagasit ära andes tuli meie juurde üks ülikonna pintsakuga Rootsi onu ja küsis naljakaid küsimusi inglise keeles.

Tahtis teada kuhu me läheme, kas meil on kuskil sihtkohas ööbida ja kas meil on tagasisõidu pilet olemas. Vaatas laste passe ja küsis vanematelt nende sünniaegasid. Ühe lapse käest küsiti ka seda mis tööd isa teeb ja mida ta töö juures täpsemalt siis teeb. Esialgu tundus, et ainult meid ahistati aga tegelikult küsiti enamvähem samu küsimusi kõikidelt teistelt samale lennule minejatelt.

Lõpuks aga lennuk oli õhus, internet kinni ja telefoniga ei saanud ka enam rääkida. Norwegiani Boeing 787 Dreamliner ei olnudki seekord väga täis.

Istusin keskmises 3 kohalises reas ja minu kõrval polnudki kedagi. Nii oli oluliselt mugavam istuda, kui sai mõlemaid käsi ka käetugedele toetada.

Kuna uneaega oli eelmisest ööst puudu jäänud, siis väike osa ajast kulus ikka tukkumisele, sest magamiseks seda ilmselt nimetada ei saa. Vaatasin üle ka mis filme oleks siis vaadata ja pidin pettuma, sest ei tundunud ühtegi normaalset filmi mida tahaks näha. Seekord jäidki filmid vaatamata. Kuulasin audioraamatut ja tegin arvutis pilte ilusaks. Teised leidsid siiski mingeid filme mida vaadata aga tegelikkuses oli ikkagi lahja see valik seekord. Loodetavasti on tagasitulles seis parem.
Sööki ja jooki meil lennukis ette polnud tellitud ja selle võrra oli ka lennupilet soodsam. Nelja inimese peale oleks läinud ühe otsa söögikorrad maksma 108€ ehk 27€/nägu. Midagi oli meil kaasa võetud ja paar jooki tellisime koha pealt ning saab nii ilusti hakkama küll. Kõht tühi polnud ja ei tundunud ka puudust, et oleks võinud selle lennuki söögi ette tellida.
Vahepealsel ajal sai jälgitud ka lennutrajektoori ja lennuaega.

Lennu lõpu poole kiirus isegi kasvas üle 900 km/h ja vahepeal oli korraks ka üle 1000 km/h. Kõrgus ikka keskmiselt 12000 m. Selleks, et maandumine nii stressi tekitav poleks, hakkas mingi hetk enne maandumist lennukis vikerkaarevärvidega show pihta. Paar korda seda lasti ja jäi tunne, et kohe läheb pidu käima ja tuuakse joogid aga no unistuseks see jäigi.

Tegin tähelepaneku maandumisel ehk enne lennuväljale jõudmist oli lennuki kiirus 237 km/h ja maandumise ajal veidi kiirem 248 km/h. Kiirus on piltidel paremal pool all nurgas. Üleval servas näitab kaugust maandumisrajani (Distance to Destination).

Kui nüüd mõni motomees mõtleb, et sõidab motikaga 250 km/h siis on tegija, siis ma ütleks, et lahja poiss oma 200 kilo kaaluva võrriga. Kõva mees lendab 1000 km/h ja maandub alles 250 km/h juures ja tuhandeid tonne kaaluva monstrumiga. Enamik tööd pidi küll lennuki maandumise juures automaatika ära tegema aga siiski ole osav ja leia see õige koht üles kuhu lennuk tuleb maha tuua. Seega respekteerin lendureid, lennujuhte ja kapteneid aga noh motomehed on ka ägedad tegelikult :-).
Lennukis anti meile kätte jällegi üks tüütu tolli paber, mis oli vaja enne passikontrolli ära täita. Mõtlesime, et maandume ja siis täidame ning tegimegi seda alles passikontrolli sabas seistes.

Orlando lennujaama seinale oli maalitud ka tervitustekst.

Seekord tehti näopilti vaid ühes kohas ehk passikontrollis ja seda paberit ära ei võetudki. Näpujälgi samuti ei võetud. Ma ei saagi aru milleks selline paberi täitmise tobedus vajalik oli. Tolliputka ametnik küsis, miks me tulime, mis meie reisi eesmärk on ja millal tagasi läheme ning ega meil juhuslikult 10 tonni dollareid kaasas pole. See sai läbitud, siis edasi tõttasime otsima suuremat kohvrit ja auto rendi punkti. Lennujaamas tuleb üldiselt liikuda kaasa sama massiga (siiski tasub ka vaadata kuhu minnakse), kes lennukist maha tulid ja nii jõuab ka õigesse kohta välja. Orlandos pidime mingi osa lennujaamast läbima ka ilma juhita trammiga. Kui sealt maha saime, siis hakkasime otsima National autorendi ala, et eelnevalt broneeritud Emerald Clubi liikmetele olevast Emerald Aislest sobiv rendiauto välja valida. Broneerisin keskklassi auto (midsize car) läbi telefoni äpi ja kohale saabudes pole vaja teha muud, kui leida rendiautode parkla, otsida sobiv masin, sisse istuda ning ära sõita. Ühesõnaga sa ei pea isegi minema teenindajaga rääkima, et sul on auto renditud. E-posti teel tuli teade ka kinnituseks. 

To choose your own car at this location:

BYPASS THE COUNTER — Go straight to the Emerald Aisle — the keys are in the cars.
CHOOSE ANY CAR — Any size, color, make or model on the Aisle is yours at your reserved Midsize rate.

Tegin ühe video auto valimisest.

Meil läks küll kokkuvõttes kauem aega kui video kestab, kuna ei suutnud välja valitud autos telefoni hoidikut kinnitada keskkonsoolis oleva õhuava külge. See kuramuse riba oli lihtsalt liiga lai ja panin telefoni hoidiku lõpuks rooli ja ukse vahel oleva õhuvoolu ava riba külge. Telefoni hoidik on vajalik seepärast, et saaks kasutada HereWeGo nimelist äppi mis toimib GPS seadmena ja ilma telefoni andmesidet kasutamata. Vahel küll paneb oma näitamisega mööda aga lõpuks oleme õigesse kohta ikkagi kohale jõudnud. Autoks sai seekord valitud siis kohe alguses silma jäänud valge Toyota Camry. See tundus neist kõige etem. Valikus oli ka kastiga autosid ja minibusse (ka 6 kohalisi) aga ei tundunud need meile väga sobivad. Üks asi mida ma olen varem unustanud vahel teha on see, et ennem kui autoga parklast välja sõidad, võta kätte telefon ja tee videoklipp sellest milline auto välja näeb. Võib ka pildid teha aga video on veel parem. Nii jääb vaidluse korral sinule tõestus kas auto oli kuskilt kriimustatud või mõlgiga ja pärast kui midagi avastad, saad videost või piltide pealt üle kontrollida kas tegelikult ka nii oli. Seekord tegin ka ise videoklipi ära.
Autorendist välja sõites küsis tõkkepuu juures olevas putkas naisterahvas näha juhiluba ja krediitkaarti millega auto sai broneeritud. Aega läks maksimaalselt sellega umbes 1-1,5 minutit. Küsiti veel kas soovid ise paagi pärast kütust täis lasta, anti paberile trükitud leping ja sooviti head teed. Tagasi tulles oli vaja ainult auto jätta õigesse kohta ning võti autosse. Milline suurepärane teenindus ma ütleks :-). 
Kes varem pole USA-s käinud, siis nii Floridas kui ka Californias kehtib Eestis välja antud juhiluba. Nendes osariikides pole vaja näidata rahvusvahelist juhiluba, mida muidu saab Maanteametist taodelda. 

Peale auto kätte saamist kimasime esimesse hotelli magama. Järgmine osa juba järgmine kord ;-).

FLORIDA REIS, Osa 1.

Florida - Orlando ja Miami reis 21.01.2019 - 05.02.2019

Seekordne reis viib meid president Donald Trumpi maale Ameerikasse. Alustasime reisi 21. jaanuari varahommikul. Magama sain ise öösel kell 02:30 ja äratus oli 4:30. Peaaegu 2 tundi und tuli ikka ära. Lennujaama pidime jõudma umbes kell 6:00 hommikul ja seega taksot oli vaja kella 5:30-ks. Kui oma kodu asukoha Taxify äpis ära märkisin, siis loomulikult ühtegi autot polnud saadaval. Kasutasin trikki mida soovitan vahel teistelgi teha. Muutsin tellimise asukohta u. 1 km võrra aga võib ka rohkem ja siis juba näitas vaba autot. Kui tellimuse kinnitus tuli ja näitab juhi kontaktandmeid ning et juht sõidab sobivas suuruses masinaga (Toyota Avensis), siis tegin kohe kõne peale ja ütlesin, et palun sõida 1 km edasi, sest tegelikult oleme hoopis kaugemal. Taksojuht oli nõus ja tuligi kohale. Arve oli 10.80€, maksin 15€, sest sahkerdas meie kohvritega ja tubli, et nii vara üleval oli ning tööd viitsis teha.

Käisime eelmine nädal kolleegiga Pärnu mnt kontori lähedal sokipoes “Sokisahtel” et osta avariisokid kuna jalas olnud sokk oli tal töö juurde jõudes katki läinud. Kliendi juurde ju katkise sokiga ei ole viisakas minna. Seal poes nägin toredaid Eesti lipu värviga märke ja mõte oli, et võiks Ameerikasse minnes ka endale ühe rinda panna. Aega oli aga vähe ja parasjagu polnud sularaha ka kaasas ning jäi ostmata. Täna hommikul kodus hakkas see mõte veel kripeldama ja lennujaama turvakontrollist läbi minnes avastasin et sama pood on ka lennujaamas olemas ja märgid ka saadaval. Sai üks ümmargune ära ostetud. Tuju hea kohe. 

Kuna plaan on osaleda Miamis ka 10XGrowthCon 3 konverentsil veebruari esimestel päevadel, siis oleks tore seal ka mõne eestlasega kohtuda. Kui Eesti lipu märki kaasmaalane näeb, siis ehk ei pea inglise keeles omavahel suhtlema. Seisame siis värava juures kui näen, et üks noormees tuleb ja kõnnib meist mööda, siis tuleb tagasi ja hakkab meie kõrval kahe härraga eesti keeles rääkima. Küsivad siis kus keegi läheb. Viimasena tulnud noormees ütleb, et läheb ameerikasse, LA -sse ja siis Miamisse. Mõtlen, huvitav äkki läheb ka sinna kuhu minagi. Järgmine küsimus oli kahelt teiselt noormehelt, mis seal Miamis teed? Vastuseks kuulsin, et lähen 10XGrowth Konverentsile. Mina mõtlen, see on ebareaalne. Tõin oma koti lähemale ja ütlesin sobival hetkel: "Tere, ma kuulasin teie juttu pealt ja ma lähen samale üritusele". 

Ühesõnaga andsin oma nimekaardi, sõbrunesime Facebookis ja ilmselt Miamis siis kohtume. Tuli veel välja, et omavahel suhelnud meestel on olnud kontor Pärnu mnt. 130 majas ja teadsid mind ka nägupidi, et Domus Kinnisvarast jah. Ma vastasin, et nii on. 

Hetkel siis oleme juba Stockholmis. Lend läks üllatavalt kiiresti. Vahepeal pakuti ka kohvi ja see oli täitsa hea isegi. 

Tallinnast Stockholmi lennutas meid LOT Polish Airlines/Nordica lennufirma. Ilm on siin selge ja päikseline, temperatuur õues -11C.

Vahepeal tegelen tööülesannetega ja järgmine lend Orlandosse läheb välja veidi enne kella 16:00 Eesti aja järgi. Ees ootab 10 tundi istumist, veidi töötamist, lugemist ja filmide vaatamist.

Eelmise aasta USA reisi blogi on jäänud vaid esimese postituseni. Loodetavasti jõuan seekord ikka rohkem kirjutada.

California ja Nevada Reis 2018, Osa 1.

California ja Nevada Reis 14.02.2018 - 28.02.2018

Seekordset pikka reisi alustasime sõbrapäeva 14.02.2018 hommikul. Eesmärk on siis külastada Californias Los Angelest, San Franciscot ja Nevadas Las Vegast. Kasiinopealinnas Las Vegases toimub 22.02.2018-24.02.2018 10XGrowthCon (https://10xgrowthcon.com) nimeline konverents, kus plaanin ka osaleda. Kuna vabasid taksosid läbi Taxify äpi saadaval polnud ja meil oli mitu kohvrit kaasa võtmiseks valmis pandud, tellisime Tallinna lennujaama sõitmiseks seekord Tesla. Kohale tuli punast värvi Tesla Model S P85D. P täht Teslal tähendab siis Performance ehk võimsamat ja kiiremat masinat ning D täht nelivedu. Kohvrid mahtusid kõik peale ja terve tee vestlesime juhiga Tesladest ja elektriautodest. Juht oli kuulnud, et varsti tuleb Eestisse uuesti mingit sorti elektriautode toetus ja siis saab jälle soodsamalt elektriautosid osta. Hetkel aga midagi kindlat kirjas ega lugeda kuskil pole. Auto oli mugav ja vaikne aga kuna tee oli suht vesine siis kojamehed oleks küll juba sellel masinal tahtnud paremat puhastust või vahetust. Takso arve tuli umbes 16€. Pakutud hinnavahemik äpis oli isegi kõrgema maksumusega. 

Lennujaamas korjati suured kohvrid lennuki kõhu alla ja edasi läksime lennukile. Fotokotis oli kaasas ka DJI droon ning eraldi tuvalises tulekindlas taskus ka lisaaku. Tallinna lennujaamas vaadati ainult drooni pealt poolt ja küsimusi polnud. Stardi aeg lükkus mingil põhjusel edasi ligi 1,5 tundi ja eelmisel päeval saatis SAS ilusti ka SMS-i, et start hilineb. Esimene lend oli Tallinnast Stockholmi ja sõitis mingi vanemat tüüpi SAS-i propelleritega lennuk. Kõik kohad ei olnud täis ja kogu rahvas mahtus ühte tavalisse bussi hiljem Arlanda lennujaamas ära. Kuna oli vabasid kohtasid siis küsisin luba kas võin ka taga olevas tühjas reas akna all istuda. Luba anti ja siis küsis stjuuard kuhu me läheme ning kas lendame ka edasi. Lühidalt kirjeldasime kuhu sõidame ja ta teadis kohe öelda, et saame pika lennu lennata uue Boeingu Dreamlineriga millel aknad lähevad nuppu vajutades tumedaks ja mingeid aknakatteid enam ei kasutata. Tundus igatahes põnev.

Lennu ajal tuli meelde, et maha jäid nii elektrpistikute adaptrid (ostsime siis Arlanda lennujaamast uued) ja DJI Osmo Mobile stabikas (see mille külge saab telefoni või GoPro kaamera panna ja stabiilset pilti hoiab). Tuli mõte, et tuleb uus Osmo Mobile osta ja kui on, siis juba mudel nr. II. Kui keegi soovib siis toon selle 1. märtsil Tallinnasse. Hind kindlasti parem kui Eestis ehk anna märku kui tahad :-). Mällu pidi nüüd jätma info, et enne reisi tuleb teha nimekiri asjadest mis tuleb kaasa võtta. 

Järgmise lennu Stockholmist Los Angelesse stardiaeg oli kell 16:00 ja ka see aeg lükkus edasi kuna just saabunud lennuk jäi hiljaks ja parasjagu seda koristati, täideti söögiga ja valmistati lennuks ette.

Vahepealse aja täitsime kohvi ja e-posti saatmisega. Vesi maksis kohvikus 4€ pudel ja kõrval asuvas tavalises poes 2€. Hinna sain siis teada kui olin 3 kallimat veepudelit juba ära ostnud.

Stockholmis olevas turvakontrollis kästi seljakott koos drooniga ette näidata ja paluti ka droonilt aku eemaldada. Kaks inimest vaatasid üle mis mahtuvusega aku on ja peale ühe turvatöötaja väikest peast kalkuleerimist sain nõusoleva peanoogutuse, et võin aku droonile uuesti külge panna. Miskipärast aga eraldi tulekindlas kotis oleva aku vastu nad üldse huvi ei tundnud. Enne värav 18 läbimist kutsuti mind veel eraldi  boksi kardina taha, kus üks naisturvatöötaja mind ette võttis. Ma juba mõtlesin, et nüüd läheb põnevaks ja hakkab mind läbi kobama aga noh …. võta näpust ei midagi sellist. Tupsutas hoopis pulga otsa pandud vatiga kõik tehnika ja käed ning muud kohad üle. Ma ei teagi mida ta otsis. Kas narkot või lõhkeainet või et äkki olin lõhapoes liiga palju testreid pihustanud. Tundus, et see mida ta otsis ta ei leidnud ja lasi mu õnneks minema.

Lennufirma Norwegiani punase ninaga lennuk Boeing 767 Dreamliner tunduski seest üsna värske väljanägemisega. Lennuki sisemuses istmeread 3+3+3 järjestuses.

Õhkutõus oli ülimalt sujuv ja ka müra osas võib seda lennukit veidi kiita. Mõni pika otsa lennuk on palju rohkem müra teinud.

Mõned tähelepanekud lennukist. Tekki ja patja istmetel ei olnud, samuti puudusid istmetaskust kõrvaklapid ehk tasuks enda omad kaasa võtta. Kõiki neid asju sai aga läbi eesoleva seljatoes asuva ekraani tellida. Niisamuti sai ekraani kaudu tellida võikusid, snäkke ja igasuguseid jooke. Maksmiseks tuli pangakaart ekraani all olevast pilust õigel hetkel läbi tõmmata. 0,33 L Coca-cola purk maksis 3$ ehk lennuki hinna kohta suht ok number. Tellitud joogi tõi stjuuardess 3-5 minuti jooksul peale tasumist kohale. Veel avastasin et istmerea keskmise tooli all oli olemas elektripistik ja tänu sellele sai sülekat laetud ning üksjagu tööülesandeid veel äragi lõpetatud. Teenindaja kutsumine, lugemislambi sisse ja väljalülitamine käib samuti läbi puutetundliku ekraani. Lennuki aknad tundusid tõesti minevat tumedaks vaid nupuvajutusega aga kuna ma akna all ei istunud siis ise järgi ei saanud proovida.

Paremal pool esimesed aknad on tumendatud

Muidu aga tundus mugav lennuk ja selle eest plusspunktid Norwegianile.

Mu kõrval istus väike umbes 5 aastane tüdruk kelle pere ema ja isa ning teised kaks last suhtlesid nii prantsuse kui rootsi keeles. Väike plika jäi vahepeal magama ja pidi ühe korra jalaga mul ka sülearvuti sülest minema lööma. Sain ikka servast kinni püüda ja jäi see siiski sülle. Laadimisjuhet lõi ta ka paar korda unsegaselt arvuti küljest lahti. Kõige hirmutavam oli lapse ärkveloleku ajal pidevalt pooltäis olev Coca-cola topsik tema ees söögikandikul. Tundus, et sellel topsil on ümberkukkumise tõenäosus ülimalt suur. Hodisin vahepeal isegi kätt turvaks ees, kui pruun jook lendu hakkab tõusma aga no ühe käega teksti on ikka kehv kirjutada. Huvitav asjaolu on see, et see nö 5 aastane tüdruk kallas ise endale purgist Cocat ja jõi seda aga kui jooki ei joonud siis oli tal terve ülejäänud reisi ajal LUTT suus. Nagu mida hekki??? Tundus olevat mingi tõeline lutitar ehk lutifänn.

Stockholmist Los Angelesse lendas lennuk 11 tundi. 

Selle aja jooksul jäävad hästi meelde paksu tagumiku, laiade puusade ja kordinatisioonihäiretega teenindajad ning kaareisijad. Mõni kes mööda läks pidi igakord ikka väikse müksu ka küünarnuki pihta panema. Ma nüüd ei tea kas istmed olid liiga kitsad või olen ise hoopis paksuks läinud. Mõned inimesed olid siiski ka viisakad (kordinatsioon oli kontrolli all) ja ei trüginud otsa. Ma ise püüdsin ka sama kaine st. korralik olla. Enne maandumist anti kätte mingid tolli dokumendid kus pidi ära täitma, et millise onni oled valinud kui  jala maha paned ja  et kui sul on kümme kilo dollareid kaasas siis pead sellest teada andma. Midagi panime sinna kirja.

Varsti hakkab lennuk maanduma ja tuleb läbida näpujälgede ja veebikaamera-fotosessioonide kadalipp. Ootan ka juba autorenti saabmist, sest loodan valida veidi kobedama masina kui esialgselt sai broneeritud.