Florida - Orlando ja Miami reis 21.01.2019 - 05.02.2019
Enne Orlandosse suunduvale lennukile saamist sain arvuti taga tegeleda töö asjade ja kõnedele vastamisega, kuni sõna otses mõttes lennuki õhku tõusmiseni. Kõik miskipärast ärkasid just esmaspäeval ja siis oli vaja kohtumisi kokku leppida ja muid küsimusi täpsustada.
Suurt pagasit ära andes tuli meie juurde üks ülikonna pintsakuga Rootsi onu ja küsis naljakaid küsimusi inglise keeles.
Suurt pagasit ära andes tuli meie juurde üks ülikonna pintsakuga Rootsi onu ja küsis naljakaid küsimusi inglise keeles.
Tahtis teada kuhu me läheme, kas meil on kuskil sihtkohas ööbida ja kas meil on tagasisõidu pilet olemas. Vaatas laste passe ja küsis vanematelt nende sünniaegasid. Ühe lapse käest küsiti ka seda mis tööd isa teeb ja mida ta töö juures täpsemalt siis teeb. Esialgu tundus, et ainult meid ahistati aga tegelikult küsiti enamvähem samu küsimusi kõikidelt teistelt samale lennule minejatelt.
Lõpuks aga lennuk oli õhus, internet kinni ja telefoniga ei saanud ka enam rääkida. Norwegiani Boeing 787 Dreamliner ei olnudki seekord väga täis.
Istusin keskmises 3 kohalises reas ja minu kõrval polnudki kedagi. Nii oli oluliselt mugavam istuda, kui sai mõlemaid käsi ka käetugedele toetada.
Kuna uneaega oli eelmisest ööst puudu jäänud, siis väike osa ajast kulus ikka tukkumisele, sest magamiseks seda ilmselt nimetada ei saa. Vaatasin üle ka mis filme oleks siis vaadata ja pidin pettuma, sest ei tundunud ühtegi normaalset filmi mida tahaks näha. Seekord jäidki filmid vaatamata. Kuulasin audioraamatut ja tegin arvutis pilte ilusaks. Teised leidsid siiski mingeid filme mida vaadata aga tegelikkuses oli ikkagi lahja see valik seekord. Loodetavasti on tagasitulles seis parem.
Sööki ja jooki meil lennukis ette polnud tellitud ja selle võrra oli ka lennupilet soodsam. Nelja inimese peale oleks läinud ühe otsa söögikorrad maksma 108€ ehk 27€/nägu. Midagi oli meil kaasa võetud ja paar jooki tellisime koha pealt ning saab nii ilusti hakkama küll. Kõht tühi polnud ja ei tundunud ka puudust, et oleks võinud selle lennuki söögi ette tellida.
Vahepealsel ajal sai jälgitud ka lennutrajektoori ja lennuaega.
Lennu lõpu poole kiirus isegi kasvas üle 900 km/h ja vahepeal oli korraks ka üle 1000 km/h. Kõrgus ikka keskmiselt 12000 m. Selleks, et maandumine nii stressi tekitav poleks, hakkas mingi hetk enne maandumist lennukis vikerkaarevärvidega show pihta. Paar korda seda lasti ja jäi tunne, et kohe läheb pidu käima ja tuuakse joogid aga no unistuseks see jäigi.
Tegin tähelepaneku maandumisel ehk enne lennuväljale jõudmist oli lennuki kiirus 237 km/h ja maandumise ajal veidi kiirem 248 km/h. Kiirus on piltidel paremal pool all nurgas. Üleval servas näitab kaugust maandumisrajani (Distance to Destination).
Kui nüüd mõni motomees mõtleb, et sõidab motikaga 250 km/h siis on tegija, siis ma ütleks, et lahja poiss oma 200 kilo kaaluva võrriga. Kõva mees lendab 1000 km/h ja maandub alles 250 km/h juures ja tuhandeid tonne kaaluva monstrumiga. Enamik tööd pidi küll lennuki maandumise juures automaatika ära tegema aga siiski ole osav ja leia see õige koht üles kuhu lennuk tuleb maha tuua. Seega respekteerin lendureid, lennujuhte ja kapteneid aga noh motomehed on ka ägedad tegelikult :-).
Lennukis anti meile kätte jällegi üks tüütu tolli paber, mis oli vaja enne passikontrolli ära täita. Mõtlesime, et maandume ja siis täidame ning tegimegi seda alles passikontrolli sabas seistes.
Orlando lennujaama seinale oli maalitud ka tervitustekst.
Seekord tehti näopilti vaid ühes kohas ehk passikontrollis ja seda paberit ära ei võetudki. Näpujälgi samuti ei võetud. Ma ei saagi aru milleks selline paberi täitmise tobedus vajalik oli. Tolliputka ametnik küsis, miks me tulime, mis meie reisi eesmärk on ja millal tagasi läheme ning ega meil juhuslikult 10 tonni dollareid kaasas pole. See sai läbitud, siis edasi tõttasime otsima suuremat kohvrit ja auto rendi punkti. Lennujaamas tuleb üldiselt liikuda kaasa sama massiga (siiski tasub ka vaadata kuhu minnakse), kes lennukist maha tulid ja nii jõuab ka õigesse kohta välja. Orlandos pidime mingi osa lennujaamast läbima ka ilma juhita trammiga. Kui sealt maha saime, siis hakkasime otsima National autorendi ala, et eelnevalt broneeritud Emerald Clubi liikmetele olevast Emerald Aislest sobiv rendiauto välja valida. Broneerisin keskklassi auto (midsize car) läbi telefoni äpi ja kohale saabudes pole vaja teha muud, kui leida rendiautode parkla, otsida sobiv masin, sisse istuda ning ära sõita. Ühesõnaga sa ei pea isegi minema teenindajaga rääkima, et sul on auto renditud. E-posti teel tuli teade ka kinnituseks.
To choose your own car at this location:
BYPASS THE COUNTER — Go straight to the Emerald Aisle — the keys are in the cars.
CHOOSE ANY CAR — Any size, color, make or model on the Aisle is yours at your reserved Midsize rate.
Istusin keskmises 3 kohalises reas ja minu kõrval polnudki kedagi. Nii oli oluliselt mugavam istuda, kui sai mõlemaid käsi ka käetugedele toetada.
Kuna uneaega oli eelmisest ööst puudu jäänud, siis väike osa ajast kulus ikka tukkumisele, sest magamiseks seda ilmselt nimetada ei saa. Vaatasin üle ka mis filme oleks siis vaadata ja pidin pettuma, sest ei tundunud ühtegi normaalset filmi mida tahaks näha. Seekord jäidki filmid vaatamata. Kuulasin audioraamatut ja tegin arvutis pilte ilusaks. Teised leidsid siiski mingeid filme mida vaadata aga tegelikkuses oli ikkagi lahja see valik seekord. Loodetavasti on tagasitulles seis parem.
Sööki ja jooki meil lennukis ette polnud tellitud ja selle võrra oli ka lennupilet soodsam. Nelja inimese peale oleks läinud ühe otsa söögikorrad maksma 108€ ehk 27€/nägu. Midagi oli meil kaasa võetud ja paar jooki tellisime koha pealt ning saab nii ilusti hakkama küll. Kõht tühi polnud ja ei tundunud ka puudust, et oleks võinud selle lennuki söögi ette tellida.
Vahepealsel ajal sai jälgitud ka lennutrajektoori ja lennuaega.
Lennu lõpu poole kiirus isegi kasvas üle 900 km/h ja vahepeal oli korraks ka üle 1000 km/h. Kõrgus ikka keskmiselt 12000 m. Selleks, et maandumine nii stressi tekitav poleks, hakkas mingi hetk enne maandumist lennukis vikerkaarevärvidega show pihta. Paar korda seda lasti ja jäi tunne, et kohe läheb pidu käima ja tuuakse joogid aga no unistuseks see jäigi.
Tegin tähelepaneku maandumisel ehk enne lennuväljale jõudmist oli lennuki kiirus 237 km/h ja maandumise ajal veidi kiirem 248 km/h. Kiirus on piltidel paremal pool all nurgas. Üleval servas näitab kaugust maandumisrajani (Distance to Destination).
Kui nüüd mõni motomees mõtleb, et sõidab motikaga 250 km/h siis on tegija, siis ma ütleks, et lahja poiss oma 200 kilo kaaluva võrriga. Kõva mees lendab 1000 km/h ja maandub alles 250 km/h juures ja tuhandeid tonne kaaluva monstrumiga. Enamik tööd pidi küll lennuki maandumise juures automaatika ära tegema aga siiski ole osav ja leia see õige koht üles kuhu lennuk tuleb maha tuua. Seega respekteerin lendureid, lennujuhte ja kapteneid aga noh motomehed on ka ägedad tegelikult :-).
Lennukis anti meile kätte jällegi üks tüütu tolli paber, mis oli vaja enne passikontrolli ära täita. Mõtlesime, et maandume ja siis täidame ning tegimegi seda alles passikontrolli sabas seistes.
Orlando lennujaama seinale oli maalitud ka tervitustekst.
Seekord tehti näopilti vaid ühes kohas ehk passikontrollis ja seda paberit ära ei võetudki. Näpujälgi samuti ei võetud. Ma ei saagi aru milleks selline paberi täitmise tobedus vajalik oli. Tolliputka ametnik küsis, miks me tulime, mis meie reisi eesmärk on ja millal tagasi läheme ning ega meil juhuslikult 10 tonni dollareid kaasas pole. See sai läbitud, siis edasi tõttasime otsima suuremat kohvrit ja auto rendi punkti. Lennujaamas tuleb üldiselt liikuda kaasa sama massiga (siiski tasub ka vaadata kuhu minnakse), kes lennukist maha tulid ja nii jõuab ka õigesse kohta välja. Orlandos pidime mingi osa lennujaamast läbima ka ilma juhita trammiga. Kui sealt maha saime, siis hakkasime otsima National autorendi ala, et eelnevalt broneeritud Emerald Clubi liikmetele olevast Emerald Aislest sobiv rendiauto välja valida. Broneerisin keskklassi auto (midsize car) läbi telefoni äpi ja kohale saabudes pole vaja teha muud, kui leida rendiautode parkla, otsida sobiv masin, sisse istuda ning ära sõita. Ühesõnaga sa ei pea isegi minema teenindajaga rääkima, et sul on auto renditud. E-posti teel tuli teade ka kinnituseks.
BYPASS THE COUNTER — Go straight to the Emerald Aisle — the keys are in the cars.
CHOOSE ANY CAR — Any size, color, make or model on the Aisle is yours at your reserved Midsize rate.
Tegin ühe video auto valimisest.
Meil läks küll kokkuvõttes kauem aega kui video kestab, kuna ei suutnud välja valitud autos telefoni hoidikut kinnitada keskkonsoolis oleva õhuava külge. See kuramuse riba oli lihtsalt liiga lai ja panin telefoni hoidiku lõpuks rooli ja ukse vahel oleva õhuvoolu ava riba külge. Telefoni hoidik on vajalik seepärast, et saaks kasutada HereWeGo nimelist äppi mis toimib GPS seadmena ja ilma telefoni andmesidet kasutamata. Vahel küll paneb oma näitamisega mööda aga lõpuks oleme õigesse kohta ikkagi kohale jõudnud. Autoks sai seekord valitud siis kohe alguses silma jäänud valge Toyota Camry. See tundus neist kõige etem. Valikus oli ka kastiga autosid ja minibusse (ka 6 kohalisi) aga ei tundunud need meile väga sobivad. Üks asi mida ma olen varem unustanud vahel teha on see, et ennem kui autoga parklast välja sõidad, võta kätte telefon ja tee videoklipp sellest milline auto välja näeb. Võib ka pildid teha aga video on veel parem. Nii jääb vaidluse korral sinule tõestus kas auto oli kuskilt kriimustatud või mõlgiga ja pärast kui midagi avastad, saad videost või piltide pealt üle kontrollida kas tegelikult ka nii oli. Seekord tegin ka ise videoklipi ära.
Autorendist välja sõites küsis tõkkepuu juures olevas putkas naisterahvas näha juhiluba ja krediitkaarti millega auto sai broneeritud. Aega läks maksimaalselt sellega umbes 1-1,5 minutit. Küsiti veel kas soovid ise paagi pärast kütust täis lasta, anti paberile trükitud leping ja sooviti head teed. Tagasi tulles oli vaja ainult auto jätta õigesse kohta ning võti autosse. Milline suurepärane teenindus ma ütleks :-).
Kes varem pole USA-s käinud, siis nii Floridas kui ka Californias kehtib Eestis välja antud juhiluba. Nendes osariikides pole vaja näidata rahvusvahelist juhiluba, mida muidu saab Maanteametist taodelda.
Autorendist välja sõites küsis tõkkepuu juures olevas putkas naisterahvas näha juhiluba ja krediitkaarti millega auto sai broneeritud. Aega läks maksimaalselt sellega umbes 1-1,5 minutit. Küsiti veel kas soovid ise paagi pärast kütust täis lasta, anti paberile trükitud leping ja sooviti head teed. Tagasi tulles oli vaja ainult auto jätta õigesse kohta ning võti autosse. Milline suurepärane teenindus ma ütleks :-).
Kes varem pole USA-s käinud, siis nii Floridas kui ka Californias kehtib Eestis välja antud juhiluba. Nendes osariikides pole vaja näidata rahvusvahelist juhiluba, mida muidu saab Maanteametist taodelda.
Peale auto kätte saamist kimasime esimesse hotelli magama. Järgmine osa juba järgmine kord ;-).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaari koht: