Uue päeva hommikul ärgates ja kella vaadates avastasin, et hommikusöögi aeg sai läbi 20 minutit tagasi ja seierid olid 10:50 peal. Keegi ei taibanud panna hommikuks äratust ja arvasime, et küll mõni meist tõuseb aga magamata öö andis nii palju tunda, et ei suutnud keegi tõusta. Läksimegi varsti check-outi tegema. Sama päeva õhtuks oli meil plaanis Tai siselend Bangkokist Phuketi saarele ja kohvrid jätsime veel mõneks ajaks hotelli.
Hommikusööki läksime sööma lähedal asuvasse Starbucksi kohvikusse. Kohvikus kirjutatakse joogitopsidele peale ka nimed. Eesti keel tundus teenindajale ikka liiga keeruline.
Eesti nimed muutusid ameerikapärasteks
Kuna üks suurtest kohvritest nägi välja nagu paks notsu, tundus et oleks tark üks suur lisakohver juurde osta. Läksime õhurongiga kaks peatust edasi, hotellist soovitatud kaubanduskeskusesse. Seekord olid õhurongi piletid pangakaardi suurused ja kujulised ning need läksid automaati sisse peitu.
Õhurongi üheotsa pilet
Phloen Chit õhurongi peatus
Keskuses leidsime sobiva uue kohvri ja vaatasime mis veel põnevat pakutakse. Müügikohad olid enamasti täis suveniirisärkide jms. pudipadi müüjaid. Arvestasime, et kella 17:00-ks peame olema hotelli juures tagasi, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Saime ka hilise lõuna söödud ja sõitsime tagasi hotelli juurde.
Enamus ronge olid reklaami täis kleebitud ja rongis sees mängis mitmel ekraanil reklaamikanalid. Eestlastel oleks nii mõndagi õppida.
Õhurongide betoonkärakad keset linna
Peale võrri parkimist pead kindlalt teadma kuhu sa ta jätsid, neid on ikka megalt.
Kui taksot läksin otsima, siis taksojuhtide vahel läks isegi kemplemiseks, kes meid peale saab võtta. Kuna eelmisel päeval juba üks taksojuht hakkas suureks sõbraks ja vennaks, siis ikkagi valisin tema. Nüüd tuli sõita uude lennujaama Don Mueang. Esialgne plaan oli sõita tagasi Suvarnabhumi lennujaama ja sealt tasuta bussiga sõita Don Mueangi aga kaardi pealt vaadates tundus, et teeme mingi rämeda ringi. Otse taksoga tundus oluliselt aegasäästvam sõita. Kasutasin kaardi vaatamiseks äppi nimega Here WeGo (töötab nii IOS-i kui ka Androidiga) ja seal tuleb alla laadida lihtsalt Tai kaart. Asukohta saad vaadata ja navigeerida ilma mobiilset andmesidet kasutamata. Soovitan igal juhul seda välismaal olles kasutada. Minu sõbra taksojuhi asemel aga tuli taksojuhi uus sõber koos üsna uue väljanägemisega Toyota maasturiga. Meil muidugi vahet pole mis masin sõidab ja läksime peale. Taksojuht purssis veidi isegi inglise keelt. Rääkisime, et oleme Eestist, aga ega ta polnud sellisest riigist kuulnudki. Seletasime siis, et Soome ja Venemaa on lähedal ning siis ta enamvähem aimas asukohta. Jutu käigus tuli välja, et vana on kaua taksot sõitnud ja tema masin oli ainult 2 kuud vana. Selle ajaga oli läbinud u. 18000 km. Ta ei olnud üldse rahul, et Bangkokis tegutseb ka UBER ja teeb taksohinnad liiga madalaks (Kui oleks varem seda teadnud, oleks UBER-i tellinud :-)). Seega vihje, et on ka odavamalt võimalik sõita, tuleks meelde jätta. Iga päev pidi taksojuht tööd tegema pealelõunast kuni poole ööni. Kodus käib enamvähem ainult magamas. Küsisin, kas on ka välismaal käinud ja ta ütles, et kardab lendamist ja pole käinud. Bangkokis pidi elama 15 miljonit inimest ja Tai riigis kokku u. 60 miljoni jagu. Lisaks muidugi turistid, keda käib väga palju läbi. Taksojuhi kodu pidi olema Bangkokist 800 km kaugusel aga seal käib harva ja noh kuna lennukiga ju ei lenda, siis sõidab autoga seda vahemaad. Tasu küsisin üle sõbra taksojuhi käest enne sõidu tellimist ja ta ütles hinnaks 800 Bahti. Jätsime juhile 1000 Bahtise rahatähe (u. 27€) ja ta oli väga õnnelik, et jootraha ka sai.
Bangkoki takso
Don Mueangi lennujaama jõudsime tänu kaardi vaatamisele veidi varem ja seal oli aega enne starti raamatuid lugeda ja tukkuda.
Don Mueangi lennujaam
Lennufirmaks oli THAI LION AIR lennufirma. Edasi-tagasi piletid 4-le olid kokku u. 134€ ja need olime juba mõni kuu enne reisi ära ostnud. Lennuk oli täiesti inimesi täis. Minu kõrval istusid Hiina noormehed aga olid suhteliselt vaikselt terve sõidu. Lennuki istmed aga olid pisikestele aasia inimestele tehtud. Minu põlved olid täiesti ees oleva istme vastas (ma u. 181 cm pikk).
Põlved on täiesti eesoleva istme vastas, 180 cm ja pikematel on kindlalt ebamugav istuda.
Seega hiiglastele ehk minu pikkustele või pikematele on seal ebamugav istuda. Õnneks olin aga vahekäigu kõrval ja sai ühte jalga sinna vahesse sokutada. Lend kestis u. 1 tund ja 30 minutit. Lennuk maandus kahtlaselt tugeva ja ehmatava kolksatusega aga muidu polnud viga kõik oli sujuv. Lennujaamas küsisime taksot hotellini ja saime sõita suurema Toyota bussiga kuna pisikesse Toyota Corolla tüüpi taksosse poleks me oma tavaariga ilmselt ära mahtunud. Lennujaamast hotellini oli u. 23 km ja veidi üle poole tunni läks sellega ära. Tasu küsiti 1200 Bahti. Järgmised neli ööd tuli veeta siis Novotel Phuket Surin Beach hotellis, mis asus mere rannast umbes 200 meetri kaugusel. Selle jutukese kirjutasin valmis laeva päikesetekil, kui sõitsime Phuketist Phi Phi saartele. Järgmise osa lisan peagi.
Uue päeva hommikul alustasin kõigepealt jõusaali külastusega, mis asus hotelli kõige kõrgemal korrusel. Kuna kedagi teist seal sel päeval ei olnud, siis sain ise valida kliimaseadmele sobiva temperatuuri ja õhk oligi varsti piisavalt jahe. Hommikusöök sai ka peagi söödud ja edasi läksime jalgsi õhurongi peatusesse, kust tuli mõni peatus edasi sõita. Seekord ostsime terve päeva õhurongi pileti ehk kaardi, mis maksis umbes 140 Bahti (veidi alla 4€). Bangkoki Dusit loomaaiani oli lähimast peatusest kaardi järgi veidi kõndida. Jalutades ehk 20 minutit, hakkas taas särk selja külge kinni kleepima ja otsustasime esimese tuktuki mehe ette võtta ning osa läbitavast maast ikkagi mootori jõul edasi sõita. Vahemaa, mis ta läbi sõitis ei olnud pikk, umbes 2 km. Sisse istudes küsisin hinda ja ta ütles "tventi". Ma mõtlesin, et päris "ok" hind, ehk umbes 0,5 € eest viskab ära.
Kui aga loomaaia väravasse jõudsime ja kahekümnese välja võtsin, muutus hind juba "tuuhandrediks". 200 Bahti 2 km sõidu eest on ka Tallinnas taksoga odavam kui 5,40€ aga olgu neil siis ka hea päev. Tundus röövlibande, kui eilne taksojuht meid 200 Bahti eest palju pikemalt edasi ja tagasi sõidutas.
Loomaaia sissepääs oli välismaalastele 150 Bahti ehk 4€ täiskasvanud ja 70 Bahti ehk 1,90€ lapsed.
Dusit Zoo Bangkokis
Kohe sissepääsu kõrval olid kaelkirjakud ja sebrad.
Enamus loomaaia elukaid - ahvid, tiigrid, lõvid, leopardid jms. olid hommikusest palavusest vist veel lõunauinakus, sest keegi väga ei viitsinud liigutada ja pigem oldi magamise asendis. Maod olid tavapärases soojendamise asendis kuskil eraldi jahutusega hoones. Lisan mõned huvitavamad pildid aga kõike ei pildistanud, sest muidu kui ise sinna satute, siis ei ole enam põnev. Jõehobu haigutuse tabamine oli mulle nagu lotovõit. Nii, kui kaamera valmis panin hakkas tüüp pead liigutama ja ma ainult pildistasin.
Kapsast sõid jõehobud hea meelega ja matsutades ning seda võisid talitaja juuresolekul külastajad neile hambusse visata
See lind hoidis tiibasid tükk aega nii üleval ja kui nägin ka teisi linde nii tegemas, siis tundus, et nad teevadki seda tiibade jahutamiseks.
Sokud võitlesid kes ikka saab luti suhu ja piima kätte
Vahepeal oli keset inimeste käigu teed ka üks elukas, kes otsustas enda keha vahepeal kergendada. Korralik purtsatus käis ja laik oli maas. Kaheharulist keelt välgutas ka pidevalt suust välja.
Kui arvamust küsida, siis soovitan igatahes koos lastega seda loomaaeda külastada. Jalutamist on küll üksjagu aga loomaaed on oluliselt väiksema maalapi peale kokku pandud kui Tallinnas. Vaatamist on seal küllaga.
Tagasiteel küsis uus tuktuki juht õhurongi peatuseni taas 200 Bahti ehk sama mis tema ametivend poole tee eest soovis. Seekord tundus see sõit aga poole odavam. Kui õhurongi peatusesse jõudsime, siis olime peatuses, kus perrooni ja rööbaste vahel oli klaasist ja metallist piire, kus täpselt kindlate vahemaade taga asusid ka uksed. Piirdest 10 cm kaugusel oli perroonil maas kollane joon. Nii kui kollasele joonele astusid (ma korra tegin seda õhurongi peatuse pildistamise eesmärgil), kõlas kaugusest vile ja rongi või jaama valvur hakkas kaugel kätega vehkima. Ju on seal olnud intsidente, kus inimesed on rongile liiga lähedale läinud ja nüüd hoiab keegi seal korda. Tundus, et see on siiski vajalik, kuna inimesi kes sellist transporti kasutavad on tõesti väga palju.
Õhtusel ajal tehtud pilt just kirjutatud piirdest
Õhurongi tee
Tavaline ummik ja üleval betoonist õhurongi teed
Võrritänav
Liiklus on siin vasakpoolne ehk pildil pole midagi valesti
Vasakus servas paistab jalakäijate tee mis on ka maapinnast kõrgemal aga õhurongi tee all
Tai kuninga Bhumibol Adulyadej pilte, kes eelmise aasta lõpus suri on igal pool ja ka isegi hotellides näha
Sõitsime mõne peatuse edasi Central World Plaza kaubanduskeskusesse, kus käisime söömas ennem välja valitud söögikohas ShabuShi (http://www.shabushibuffet.com/index.php). Eelmise aasta jaanuaris, kui Phuketis käisime, külastasime ShabuShi't esimest korda reisikaaslaste soovitusel (Sandra ja Andras) ja sellest jäi väga hea mulje. Mis see eelmine kord maksis ei mäleta aga seekord oli hind 399 Bahti/nägu (veidi alla 11€) ja selle eest võisid süüa nii palju kui sisse mahub. Kõigepealt on sinu istekohal auk kuhu teenindaja toob valmis kastruli koos veega. See aetakse keema ja sinu ees oleval laual veel üks astang, kus mööda linti liiguvad väikesed kohvialustassi suurused taldrikud mille peal on erinevad supilisandid. Nendelt taldrikutelt leiab supi jaoks valmis pandud parjad portsud sealiha, kanaliha, kalarulle, kalapäid, seeni, igat sorti rohelisi taimi, maisi, tigusid, nuudleid jne. Valid endale sobivad maitseained ja viskad need oma supipotti sisse. See aeg kuni supp keeb, saad tuua endale meelpärase joogi ja taldrikutäie erinevat sushit. Ütleme nii, et sushi järgi käisin ma ikka mitmeid kordi ja see on seal ikka ülimalt hästi tehtud. Praegugi hakkab suu juba vett jooksma kui seda juttu kirjutan. Lõpuks kui supp on valmis, siis on tegelikult sushist juba kõht täis aga no viisakusest tuleb ju supp ka ära süüa. Vedelik jäi küll alles aga ära keedetud tahked asjad suutsin veel ära mahutada. Kõige lõpuks on võimalik ka veel mitut sorti jäätist võtta, kuid vägisi ka ei oleks enam söönud. Tseki peal oli ka info, et söömiseks on aega 1 tund ja 15 minutit. Kui ajaliselt üle läheb, siis maksab iga 10 minutit 20 Bahti (u. 0,50€) juurde. Saime umbes 40-50 minutiga hakkama ja sellest täitsa piisas. Kui soovid hästi süüa ja erinevaid Jaapani stiilis sööke proovida, siis soovitan ShabuShi't külastada aga kui tahad vormis olla või kaalu alla saada, siis no võib ikka minna aga jäta sellest järgmine söögikord lihtsalt vahele :-).
Edasi seiklesime megasuures kaubanduskeskuses ja vaatasime mida müüakse.
Central World Plaza kaubanduskeskus Bangkokis
Midagi erilist ei ostnud ja järgmisena läksime ühele turule, mida meile hotellist soovitati külastada. Õhurongiga tuli sõita mõned peatused ning siis jõudsime jõelaeva järjekorda. See oli parajalt pikk ja kui ajagraafikut vaatasin, siis tundus, et iga poole tunni tagant tuleb uus laev. Seisime pika järjekorra ära ja täpselt meie nina ees aga pandi köis ette ning me peale ei saanud. Tundus, et tuleb oodata oma 30 minutit, kuid õnneks tuli uus laev juba u. 10 minuti pärast kohale. Käisime turul ringi ja väga midagi osta ei tahtnud ka sealt. Päevasest ringi kõndimisest andsid jalad ka kõigil juba kergelt tunda. Mõned pildid mida sealt paadisõidult nägime.
Kõrghooned on üsnagi jõe lähedal
Tuledesäras vaateratas, mille peale seekord ei jõudnud
Järgmisena suundusime tagasi hotelli poole. Sinna jõudes oli kell juba üsna hiline ning otustasime üles otsida koha, kus pidi olema Ladyboyd. See nö. peotänav oligi kohe meie hotelli tänavast järgmine tänav. Väiksemad reisikaaslased läksid hotelli tahvlitesse youtube.com videoid vaatama ja suuremad siis kõrvaltänavale veel õhtueinele. Tümps ja pidu ja trall käis igas baaris ja kuidagi kahtlaselt palju naisi seisis sellel tänaval midagi oodates. Jalutasime tänava otsast alates kuni tänava keskpaigani kus baarid ja pubid juba ära lõppesid ja järsku seisid mõlemal pool tänavat ainult naised. Teadagi mida seal oodati või no vähemalt tundus nii. Üks härra näitas pilti Tai kaunitaridest ja pakkus, et äkki ikka oleks huvi vahumassaaži või tavalist massaaži saada või ping-pong showd näha. See hetk ei olnud ikkagi sellist huvi miskipärast. Tegime ühes söögikohas väikse söögi ja vaatasime kes siis seal tänaval ringi käivad. Neid nn. ladyboy-sid ehk tilliga tütarlapsi kusjuures väga ei kohanud aga mõned siiski jäid silma. Üksikud kahtlased hakkasid silma, kellel rinnad olid suht väljakutsuvalt eest avatud (mitte riietest väljas), kuid nad ise tundusid ebaloomulikult pikad või pikkade jalgadega. Tüdrukuid seisis tänava ääres üsna palju ja mõned vahepeal kadusid ka ära (ilmselt said endale kliendi). Päris mitu korda tulid käest kinni hoides eurooplase moodi mees ja Tai välimusega naine vastu või mööda. Pani muigama, et küll on ikka armunuid paarikesi tihedalt tekkinud. Shooters baari ees hakkas aga kogunema kamp mehi kes tegid breiktantsu. Vahepeal pandi isegi liiklus seisma, sest noormehed otsustasid, et keset tänavat ennast pea peal keerutada oleks päris äge. Ütleks nii, et etteaste oli päris kena vaadata. Baaris üks kõrval istuv inglise keelt kõnelev härra teadis öelda, et need breikarid pidiki iga päev seal tantsu tegema. Kui üks järjekordne tants sai läbi, siis käisid nad karbiga ringi kus oli peal kiri "TIP" ehk tantsimise eest saadi ka mingit tasu kuidagi.
Kuna ühest baarist möödudes nägin kuidas üks mees üritas tüdrukuid pildistada ja selle peale üks naistest kõvasti kisama pistis sõnumiga, et ei tohi siin pildistada, ma oma telefoni pildistamiseks välja ei hakanud ka võtma ja seepärast sealt pilte pole. Lähematel päevadel tuleb ka Patong Beachi lähedal (tuntud pidude koht) olevas hotellis ööbida ja ehk saab seal mõne "toreda pildi" salaja teha. Ausalt öeldes aga olid päevasest ringi kõndimisest jalad üsnagi pehmed ja kaua seda tänavatralli ei tahtnud enam vaadata. Nutikell näitas selle päeva lõpuks ligi 29000 sammu. Korralik spordipäev ja uus rekord. Järgmine osa juba varsti.
Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamast otsustasime minna hotelli kohaliku rongiga või metrooga. Peatus oli kohe lennujaamaga ühendatud hoones, nii et ei pidanudki majast üldse välja minema. Soovitud peatusesse küsitud pilet maksis umbes 1€ ja sõitsime rongiga 5 peatust edasi. Pileti asemel anti meile pihku punast värvi rattad, mis tuli enne rongijaama sisenemist pilust sisse pista. Pilust kargasid need aga uuesti välja ja rattad pidi rongi kaasa võtma.
State Railway of Thailand piletid
Rong tundus olevat tavapärane transport kõigile linnaelanikele. Põhimõtteliselt oli see kogu aeg inimesi paksult täis ja kell oli hommikul umbes 8:30. Mõnes peatuses läks rong nii täis, et osa peatuses ootavaid inimesi jäi maha. Tundus, et põhilised maha jääjad olid koolilapsed aga ju nad arvestasid, et saab ehk järgmise rongi peale. Mis rongi aknast välja vaadates kohe silma hakkas, olid aga megaülisuured reklaamide stendid. Võrdluseks näiteks Tallinnas, Pirita teel ja Pärnu maanteel kahe sõiduraja vahel olevad "suured reklaamid" tundusid Bangkoki reklaamtahvlite kõrval nagu võrdleks suuruse poolest filmi plakatit ja passipilti. Tavaline reklaamtahvel Bangkokis oli umbes 8-10 korda mõõtmetelt suurem.
Suured reklaamid autoteede kõrval
Läksime maha Makasan peatuses, punased rattad (piletid) tuli nüüd läbipääsu lubavasse pilusse lasta ning sinna need jäidki ja edasine plaan oli hotelli juurde minna jala. Rongist väljudes selgus, et väljas oli ikkagi väga kuum. Kaardi järgi ei tundunud pikk maa minna. Ühtegi taksot ka kohe oma teenust ei pakkunud ja hakkasime astuma. Peale 10 minutilist jalutamist hakkas aga vaikselt juba palavaks minema. 20 minuti pärast kõik riided juba tilkusid, isegi lapsed olid näost roosad ja higistasid. Kuna aga mõte oli näha ka veidi linna, siis jätkasime palavusest ja selga kleepuvatest riietest hoolimata oma u. 45 minutlist teekonda. Vahepeal läks ka kõnnitee väga kitsaks ja mügarlikuks, kus polnud just mugav kohvritega kooserdada. Laiade autoteede ületamiseks, tuli ronida üles treppidest ja kõndida tee kohal olevate jalakäijate sildadel. Selle pealt oli vaade muidugi hea.
Bangkoki tänava vaade jalakäijate sillalt
Õhurongi tee keset tänavaid
Selle pildi pealt tundub õhutrammi tee veel massiivsem ehitis.
Kui keegi küsiks, et kas linna õhk oli ka vinguhaisu täis, kui nii palju autosid liigub, siis võiks vastata, et ei saanud aru küll midagi. Täitsa tavaline linna õhk nagu Tallinnaski, lihtsalt inimesi on kordades rohkem. Tee peale jäid veel ka tänavakauplejad oma tänavatoidu "restoranidega", kus kohalikud lõunat sõid. Nende veetünne, toidukärusid jms. olid mõlemad tänava pooled täis. Võttis veidi vanduma see kohvritega ringi rallimine aga lohtuseks otsustasime, et tagasi tuleme kindlasti taksoga. Kuna jõudsime hommikul liiga vara kohale, siis tuba veel kätte ei antud ja lubati kella 14:00 ajal tuba valmis saada. Läksime mööda tupiktänavat suurema tee äärde tagasi. Tegime vahepeal söögipeatuse lähedal olevas tuttavas Burger Kingis ja peale söömist jäid kõik nõusse, et burksi rohkem ei söö. Hinnad olid umbes samad, mis Tallinki laeva peal ehk hinnatase on üle maailma ühesugune. Läksime hotelli tagasi ja meid lubati maja viimasel korrusel oleva basseini juurde. Tundus olevat hea plaan, sest üles jõudes avanes selline vaade.
Bangkok Icon hotelli bassein maja kõige kõrgemal korrusel
Väljas oli soe ja vesi jahutas vaid siis, kui veest märjana välja tulid. Ostsin lisajahutust suure klaasi jääkuubikutega täidetud kollast värvi vedeliku ja rohelistes pudelites asuva vedeliku näol.
Vahepeal õnnestus ka tuba kätte saada, mis oli seest kena aga pilti sellest ei teinud. Kes tahab tubade ja hotelli pilte lähemalt vaadata, siis võib seda uurida siit: http://www.booking.com/hotel/th/icon-bangkok.html. Edasi käis basseini äärsel lamamamistoolil ja hiljem hotelli voodis unetaolise olekuga võitlemine või tukkumine. Kui hilisõhtu kätte jõudis, siis kaks noort reisikaaslast jäid edasi magama ja vanemad reisijad läksid linna peale söögikohta otsima.
Kohe hotelli juurest leidus taksojuht (kõik takso- ja tuktuki juhid on abivalmis oma teenuseid kohe pakkuma), kes lubas sõidutada kuskile aga kuhu, seda me ise ka veel ei teadnud. Ütlesime, et tahaks mingis toredas kohas süüa ja oma pudisevas inglise keeles ütles, et teab head kohta ChinaTownis. Umbes 20 minuti sõidu pärast olime mingis tupiktänavas ja söögikoht Hinna linnaosas asus seal tänava lõpus. Asukoht oli jõe ääres ja meid juhatati kohe ka lauda. Ütleks, et söögid ja joogid olid keskpärased aga siiski sai kõhu täis.
Chinatowni söögikohas meenutasid valgustid filmi "Star Wars" valgusmõõkasid rippumas.
Taksojuht tahtis edasi-tagasi sõidu eest saada 100B sinna ja 100B tagasi ehk kokku umbes 5,35€ ja ta sõitis nii, et taksomeetrit käima ei pannud. Söögkoha juures meid maha pannes ütles ta, et ootab kuni meil söödud saab ja siis ta viib meid ka tagasi hotelli juurde. Igatahes tundus see sõit odav. Inglise keeles ta veidi rääkis aga ikka üsnagi halvasti, sest mitu korda pidi üle küsima, mida ta täpsemalt mõtles. ChinaTownis pidi vara hommikul juba palju, palju inimesi olema ja äri käib hoolega. "You come seven o'clock, eight o'clock, many many people".
Härra pidi ise kuskil kaugemal elama ja arvas, et ööbib täna taksos esiistme peal. Tagasiteel sõitsime läbi mingi tänava, kus ta ütles, et siin tegutsevad Ladyboyd. Me küll mainisime, et vii meid kuskile ööklubisse aga korraga olime hotelli ukse ees tagasi ja siis mõtlesime, et olgu, jääb siis järgmiseks korraks.
Otsustasime peotänavat külastada järgmisel õhtul ning päevaseks ürituseks tuli mõttesse Bangkoki loomaaia külastus. Sellest aga juba järgmises osas.
