MIAMI REIS, OSA 9.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

OSA 9.

Naplesi lähedalt startides oli vaja kõigepealt autot tankida. Käisin maksin 45$ kütuse eest ära ja kui paaki mahtus vaid 28,90$ dollari eest kütust, pidin üle makstud osa tagasi küsima. Härra lahkelt ka maksis. Minu meelest harrastatakse jällegi siin kilplust (jookse kaks korda kassa vahet) aga ju süsteem on siis jällegi topeltturvaline. 

Edasi sõitsime mööda suhteliselt sirget teed 99 miili Miamini. Arvasin, et sõidame läbi soo ja mingeid sildu pidi aga tee nr. 75 oli täitsa tasane asfalttee. 

Miamis põikasime sööma ühte lennujaama lähedal asuvasse keskusse ja esmane mulje oli nagu oleks sattunud Balti Jaama ootesaali. Kuna ka kaupluse teenindajad olid kas Mehhikost või sealt piirkonnast, siis inglise keeles suhtlemine oli neil vaevaline. Mingis söögikohas aga rääkis teenindaja ikka inglise keelt ka ja hästi. Muidu mulle ameerikas meeldib, sest seal räägitakse enamasti hästi inglise keelt ;-). 

Ma tellisin endale mingit ubadega pruuni riisi, kanafilee ja siis preili küsis, kas midagi veel soovid juurde. Vaatasin, et ühes letis asuvas kausis oli ananassitaoline möks. Küsisin: “Kas see on hea?”. Teenindaja ja kõrvalt üks härrasmees ütlesid mõlemad, et see on hea asi proovi julgelt. Mis möga see oli hästi aru ei saanudki. Pärast maitsmist selgus, et tegemist ei olnud ananassiga vaid maitses kui keedetud kartul aga mitte päris sama. Väga see peale ei läinud ja osa jäi kahjuks taldrikkusse. 

Edasi lennuki peale. Saabusime Miami rahvusvahelisse lennujaama umbes 4 tundi enne väljalendu. Kõigepealt oli vaja Punane Rav 4 ära anda. Paras keerutamine oli õige koha üles leidmine. Kui lõpuks jõudsime kohta, kus oleks pidanud auto seisma jätma nägime meie ees ühte masinat, mis seisisis miskipärast. Kui põrandale vaatasime, siis olid seal kolmes reas teravad nagad püsti. Nagad on mõeldud rehvide purustamiseks kui nendest üle sõita. Meie taga oli ka üks masin, kes kohe andis signaali. Ma vehkisin aknast, et palun sõida mööda kui on soovi ja see sõitiski üle nagade. Olin valmis kuulama rehvide lõhkemise kärgatusi ja vaatama kuidas see tüüp sädemeid pilduvate velgedega edasi liigub. Midagi sellist aga ei juhtunud ja rehvid tundusid terveks jäävat. Tundus veider. Seejärel märkasin silti kus oli kirjas: “Ära tagurda.” Nüüd siis jõudis kohale, et sealt võib läbi sõita sobivas suunas ja midagi ei juhtu, kuid tagurdav auto lõhub kindlasti rehvid ära. See on ilmselt mõeldud selleks, et keegi ei saa autosid ära varastada ilma, et rehvid puruneksid. Nutikas idee. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult olid nagad ka eelmisel USA külastusel seal olemas aga mälu on lühike ja ei tulnud see kohe meelde.

Mingi tädi vaatas auto üle, istus sisse ja siis võisimegi minna. Enne lennujaama jõudmist hakkas ka rehvirõhu tuli põlema aga ju see oli edasi autorendi firma Thrifty probleem. 

Edasi tuli leida check-in koht ja suured kohvrid ära anda. Kaalu järgi tundus, et kaks kohvrit võiks kaaluda kumbki maksimaalselt 23kg. Saime teha vabas check-in’i kohas ka kontrollkaalumise ja üks kohver oli 22,5 ja teine 21kg. Proovisime teha check-in'i ära ka läbi telefoni aga kuna internet on Miamis aeglane ja antakse tasuta vaid 30-ks minutiks, siis mul ei õnnestunud oma e-postile sisse logida ning tuli minna tavalisse check-in'i. Kui peale pikka järjekorras seismist British Airwaysi check-in’i saime, siis meie ees olev perekond 2 lapse, 2 vanavanema ja kahe lapsevanemaga pidid kaks oma kohvrit ringi pakkima, sest kaal näitas ühe kohvri kaaluks 26kg ja teine oli 24kg. Meil läks lihtsamini ja saime sujuvalt kõik paberid korda. Teenindaja küsis meilt ka viisa dokumenti ja ulatasime talle siis USA reisiks vajaliku "ESTA" väljatrükitud load. Neid "ESTA" lubasid alati vaja pole aga meid valiti välja kontrolli mõttes ja siis pidime neid näitama.

Lennul Miamist Londonisse saime sõita hetkel maailma suurima reisilennukiga British Airwaysi Airbus A380-800-ga. 

British Airways Airbus A380-800.

Tiibade ulatus ligi 80m, kõrgus u. 24m, stardimass u. 570 tonni ja reisijate arv üle 500. Võrdluseks on see kaal enam kui 11 täiskoormaga 22m pikkust veoautot. Sellise kolaka õhkutõusmiseks on lennukil 4 mootorit. Lennukil on kaks korrust ja meie saime istumiskohad esimesele korrusele. Oleks saanud ka teisele korrusele kohad valida aga oleks pidanud istuma eraldi ridades. Teisel korrusel on suuremas osas siiski äri- ja esimese klassi reisijate kohad aga tagumises osas on ka economy klassi mõned kohad. 

Juba enne väljalendu oli info teada, et lennuki start veidi hilineb. Seda ütles ka check-in’i teenindaja kuid lisas, et õhus teevad nad aja tasa ja maanduvad õigel ajal. Oma kohale istudes tundus olevat veidi jahe ja otsisin kotist ka pusa välja. Endiselt oli jahe ning tuli ka toolile valmis pandud tekk lahti voltida. Toolid olid 3 + 4 + 3 järjestusega ehk kolm kohta akna all ja neli kohta keskel. Meie olime B ja C kohal 31 reas. Akna alusesse kohta A tuli üks pruuninahaline plika, kes keeras kohe oma kaasavõetud torukujulisse patja pead hoides magama. Plika magas reisi algusest lõpuni, jättes kõik joogi- ja söögipausid ka vahele. Viimase saiakarbi võttis vastu unise peaga aga ei söönud sealt midagi. Lennuk tõusis ülimalt sujuvalt õhku ja lennu ajal raputas mõnevõrra kuid mitte häirivalt. Ekraan eespool olevas istmes oli veidi teravama pildiga kui Finnairi lennukis. Valikus olevad filmid olid nähtud või sellised, mida ei viitsinud vaadata. Siiski ühe filmi vaatasin lõpuni. Kõrvaklapid olid seekord nööbid ehk ei katnud tervet kõrva aga kui võrrelda müra Finnairi lennukiga ja Airbusiga oli viimane ikka oluliselt vaiksem. Nende kõrvaklappidega sai väiksema müra tõttu ka filmi kõikidest sõnadest ja muusikast aru. Proovisin mõningaid mänge ka aga kuna uni tuli peale, siis väga nendele aega ei kulutanud. Kui veel Finnairiga võrrelda siis Finnairi lennul Helsinkist Miamisse saime endale kaasa kotikese, kus oli sees silmaklapid, sokid, kõrvatropid, hambahari ja väike hambapasta. Tagasitulles neid vidinaid ei pakutud. Ilmselt oli see Finnairis saadaval seetõttu, et istusime parematel ja kallimatel istmetel. 

Kui juba Londonile lähedale jõudsime, siis andis kapten teada, et kuna lennuliiklus on tihe, siis me ei saagi kohe maanduda vaid oleme järekorras ja jääme veidi hiljaks. Veidi oli vähe öeldud, sest aega arvestades saaksime lennukist välja sel hetkel, kui meie lend Londonist Helsinkisse juba stardib. Täpselt nii oligi. Panime siis jalgade välkudes ja pooljoostes edasi suunduvate lendude osa poole leekima lootuses, et meid ikka ära oodatakse. Enne järekordset turvakontrolli (mis minu meelest on täiesti ajuvaba nagu ma oleksin USA-st tulles vahepeal endale lõhkeainet kuskilt laadinud) selgus, et meie lend on juba väljunud.  Nii tore, nii tore! Edasi saadeti meid British Airways klienditeenindusse ja pärast ühe, teise ja kolmanda inimese juurde jooksmist saime uue lennuaja mis on pea 5 tundi hiljem (kell 16:10) kui planeeritud. Lohutuseks anti meile kummagile 10£ söögivoutcher. Kaks Eesti preilit, kes olid meiega samal lennul Miamist Londonisse jõudsid veidi peale meid British Airwaysi klienditeenindusse ja neile anti uus lennuaeg peale kella 18:00-i. Kohe peale selle info saamist helistas üks preili juba oma töökohta ja teatas, et nad jõuavad nii hilja Helsinkisse ning tööle õigeks ajaks ei jõua kindlasti. Preilid olid veidi kadedad, et meie varem minema saime. Kiired jalad seekord aitasid. Kui aga meie kellaaegasid hakkasime arvestama, siis selgus, et Helsinkist Tallinnasse ja juba broneeritud ning makstud Viking Line laevale me ei jõua. Nüüd oli ainuke variant jõuda veel Tallinki laevale, mis väljub kell 22:30 aga sinna sadamasse peab sõitma taksoga. 

Saime siis Finnairi lennukisse, mis suudndus Helsinkisse ning see oli täiesti täis. Vaid minu selja taga olevas reas oli üks koht vaba. Tegin mõned pildid stardijärjekorrast.

Õige start ikkagi hilines ja pidi ootama mitmete lennukite õhkutõusu. Londoni Heathrow lennujaamas on lihtsalt nii tihe lennuliiklus, et polegi võimalik kiiresti ära sõita. Kui lennuk õhku tõusis kippus uni peale ja tukkusingi enamus ajast aknaäärses kohas.

Kuna läks pimedaks, siis polnud ka aknast suurt midagi näha. Lõpu poole lugesin ka raamatut. Minu kõrval istusid üks soome keelt kõnelev naine ja mees. Kui Helsinkisse kohale hakkasime jõudma, siis täpselt minu selja taga istuv naine hakkas vestlema minu kõrval istuva naisega ja palus, et lennu ajal klõpsitud selfide peale võis ka tema jääda ning kas saaks need pildid ära kustutada. Tüdruk ütles, et saab jah pole probleemi. Ma tukkusin ja ei saanud arugi kui nad pilte tegid, ehk jäin ka ise peale suu ammuli magades. Kui lennuk maandus, siis võttis tagarea proua uuesti teema üles ja ütles, et palun mitte neid pilte kuskile ikka panna ja need pildistajad on ikka väga ebaviisakad, kes nii teisi piltide peale jätavad. Minu kõrval istuvad mees ja naine ütlesid, et nad ei levita pilte kusagil ja pildistasid vaid ennast mitte teda. Taga istuv proua aga jäi endale kindlaks, et tema jäi ka peale. Seejärel selgus, et teda on mitu aastat ahistanud abikaasa, kes on tahtnud teda pussitada ja kägistada ning ta on pidanud mitmes erinevas riigis redutama ning abikaasale on määratud lähenemiskeeld ja ta kardab oma elu pärast. See oligi põhjus miks ta ei soovinud, et tema kuskil piltidel näha oleks. Veidi tõstsid need vaidlejad veel häält ning taga istuv proua rääkis oma lugu nüüd juba kellegile ka inglise keeles. Mõlemad osapooled olid nähtavalt ärritatud. Üks ei tahtnud pildile jääda ja teised tegid vaid pilte endale. Lisaks küsis minu reas istuv härra taga istuvalt proualt: “Mis õigusega ja miks sa üldse vahid teise telefoni ekraani?”. Proua vastas, et istme vahelt lihtsalt paistis ekraan. Tundus, et veidi veel ja oleks võinud ka kismaks minna :-). Õnneks siiski keegi kaklema meie nähes ei läinud. Kui lennuk maandus, siis panime jälle suure pagasi kiiremini kätte saamiseks joostes minema. Õnneks olid meie kohvrid esimeste seas ja saime kohe ka taksole.

Sõit Vantaa lennujaamast Länsisatamasse kestis umbes 25 minutit. Arve tuli 47,50€. Soome taksojuhid teenivad ikka väga hästi. Jõudsime ka laeva kassase, kus tuli kahe pileti eest 72€ välja käia. Miamist väikse hilinemisega väljasõit läks meile maksma lisaks peaaegu 125€. Loodame, et reisitõrke kindlustus ka selle vahe hüvitab.

Esmaspäeva õhtul seisis järjekorras sissepääsuks laevale maksimaalselt 25 inimest. Laev oli seega peaaegu inimtühi. Nüüd Tallinnase jõudes oli veel oht, et tuleb minna tasulisse parklasse ära veetud autot lunastama. Kui joostes parkimiskohani jõudsin, oli hea meel, et auto ei olnud ära veetud. Koju saabusime öösel kella 01:30 paiku. Väsinud ja seiklusterohke reisiga igatahes rahul, muidu olekski liiga igav kui kõik plaanipäraselt sujuks.

Viimase lühikese kokkuvõtte teen mõne aja pärast, kui on ka lisapildid välja otsitud ning info olemas kas lisakulud kompenseeriti või mitte. Seniks tänud lugemast.