MIAMI REIS, OSA 9.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

OSA 9.

Naplesi lähedalt startides oli vaja kõigepealt autot tankida. Käisin maksin 45$ kütuse eest ära ja kui paaki mahtus vaid 28,90$ dollari eest kütust, pidin üle makstud osa tagasi küsima. Härra lahkelt ka maksis. Minu meelest harrastatakse jällegi siin kilplust (jookse kaks korda kassa vahet) aga ju süsteem on siis jällegi topeltturvaline. 

Edasi sõitsime mööda suhteliselt sirget teed 99 miili Miamini. Arvasin, et sõidame läbi soo ja mingeid sildu pidi aga tee nr. 75 oli täitsa tasane asfalttee. 

Miamis põikasime sööma ühte lennujaama lähedal asuvasse keskusse ja esmane mulje oli nagu oleks sattunud Balti Jaama ootesaali. Kuna ka kaupluse teenindajad olid kas Mehhikost või sealt piirkonnast, siis inglise keeles suhtlemine oli neil vaevaline. Mingis söögikohas aga rääkis teenindaja ikka inglise keelt ka ja hästi. Muidu mulle ameerikas meeldib, sest seal räägitakse enamasti hästi inglise keelt ;-). 

Ma tellisin endale mingit ubadega pruuni riisi, kanafilee ja siis preili küsis, kas midagi veel soovid juurde. Vaatasin, et ühes letis asuvas kausis oli ananassitaoline möks. Küsisin: “Kas see on hea?”. Teenindaja ja kõrvalt üks härrasmees ütlesid mõlemad, et see on hea asi proovi julgelt. Mis möga see oli hästi aru ei saanudki. Pärast maitsmist selgus, et tegemist ei olnud ananassiga vaid maitses kui keedetud kartul aga mitte päris sama. Väga see peale ei läinud ja osa jäi kahjuks taldrikkusse. 

Edasi lennuki peale. Saabusime Miami rahvusvahelisse lennujaama umbes 4 tundi enne väljalendu. Kõigepealt oli vaja Punane Rav 4 ära anda. Paras keerutamine oli õige koha üles leidmine. Kui lõpuks jõudsime kohta, kus oleks pidanud auto seisma jätma nägime meie ees ühte masinat, mis seisisis miskipärast. Kui põrandale vaatasime, siis olid seal kolmes reas teravad nagad püsti. Nagad on mõeldud rehvide purustamiseks kui nendest üle sõita. Meie taga oli ka üks masin, kes kohe andis signaali. Ma vehkisin aknast, et palun sõida mööda kui on soovi ja see sõitiski üle nagade. Olin valmis kuulama rehvide lõhkemise kärgatusi ja vaatama kuidas see tüüp sädemeid pilduvate velgedega edasi liigub. Midagi sellist aga ei juhtunud ja rehvid tundusid terveks jäävat. Tundus veider. Seejärel märkasin silti kus oli kirjas: “Ära tagurda.” Nüüd siis jõudis kohale, et sealt võib läbi sõita sobivas suunas ja midagi ei juhtu, kuid tagurdav auto lõhub kindlasti rehvid ära. See on ilmselt mõeldud selleks, et keegi ei saa autosid ära varastada ilma, et rehvid puruneksid. Nutikas idee. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult olid nagad ka eelmisel USA külastusel seal olemas aga mälu on lühike ja ei tulnud see kohe meelde.

Mingi tädi vaatas auto üle, istus sisse ja siis võisimegi minna. Enne lennujaama jõudmist hakkas ka rehvirõhu tuli põlema aga ju see oli edasi autorendi firma Thrifty probleem. 

Edasi tuli leida check-in koht ja suured kohvrid ära anda. Kaalu järgi tundus, et kaks kohvrit võiks kaaluda kumbki maksimaalselt 23kg. Saime teha vabas check-in’i kohas ka kontrollkaalumise ja üks kohver oli 22,5 ja teine 21kg. Proovisime teha check-in'i ära ka läbi telefoni aga kuna internet on Miamis aeglane ja antakse tasuta vaid 30-ks minutiks, siis mul ei õnnestunud oma e-postile sisse logida ning tuli minna tavalisse check-in'i. Kui peale pikka järjekorras seismist British Airwaysi check-in’i saime, siis meie ees olev perekond 2 lapse, 2 vanavanema ja kahe lapsevanemaga pidid kaks oma kohvrit ringi pakkima, sest kaal näitas ühe kohvri kaaluks 26kg ja teine oli 24kg. Meil läks lihtsamini ja saime sujuvalt kõik paberid korda. Teenindaja küsis meilt ka viisa dokumenti ja ulatasime talle siis USA reisiks vajaliku "ESTA" väljatrükitud load. Neid "ESTA" lubasid alati vaja pole aga meid valiti välja kontrolli mõttes ja siis pidime neid näitama.

Lennul Miamist Londonisse saime sõita hetkel maailma suurima reisilennukiga British Airwaysi Airbus A380-800-ga. 

British Airways Airbus A380-800.

Tiibade ulatus ligi 80m, kõrgus u. 24m, stardimass u. 570 tonni ja reisijate arv üle 500. Võrdluseks on see kaal enam kui 11 täiskoormaga 22m pikkust veoautot. Sellise kolaka õhkutõusmiseks on lennukil 4 mootorit. Lennukil on kaks korrust ja meie saime istumiskohad esimesele korrusele. Oleks saanud ka teisele korrusele kohad valida aga oleks pidanud istuma eraldi ridades. Teisel korrusel on suuremas osas siiski äri- ja esimese klassi reisijate kohad aga tagumises osas on ka economy klassi mõned kohad. 

Juba enne väljalendu oli info teada, et lennuki start veidi hilineb. Seda ütles ka check-in’i teenindaja kuid lisas, et õhus teevad nad aja tasa ja maanduvad õigel ajal. Oma kohale istudes tundus olevat veidi jahe ja otsisin kotist ka pusa välja. Endiselt oli jahe ning tuli ka toolile valmis pandud tekk lahti voltida. Toolid olid 3 + 4 + 3 järjestusega ehk kolm kohta akna all ja neli kohta keskel. Meie olime B ja C kohal 31 reas. Akna alusesse kohta A tuli üks pruuninahaline plika, kes keeras kohe oma kaasavõetud torukujulisse patja pead hoides magama. Plika magas reisi algusest lõpuni, jättes kõik joogi- ja söögipausid ka vahele. Viimase saiakarbi võttis vastu unise peaga aga ei söönud sealt midagi. Lennuk tõusis ülimalt sujuvalt õhku ja lennu ajal raputas mõnevõrra kuid mitte häirivalt. Ekraan eespool olevas istmes oli veidi teravama pildiga kui Finnairi lennukis. Valikus olevad filmid olid nähtud või sellised, mida ei viitsinud vaadata. Siiski ühe filmi vaatasin lõpuni. Kõrvaklapid olid seekord nööbid ehk ei katnud tervet kõrva aga kui võrrelda müra Finnairi lennukiga ja Airbusiga oli viimane ikka oluliselt vaiksem. Nende kõrvaklappidega sai väiksema müra tõttu ka filmi kõikidest sõnadest ja muusikast aru. Proovisin mõningaid mänge ka aga kuna uni tuli peale, siis väga nendele aega ei kulutanud. Kui veel Finnairiga võrrelda siis Finnairi lennul Helsinkist Miamisse saime endale kaasa kotikese, kus oli sees silmaklapid, sokid, kõrvatropid, hambahari ja väike hambapasta. Tagasitulles neid vidinaid ei pakutud. Ilmselt oli see Finnairis saadaval seetõttu, et istusime parematel ja kallimatel istmetel. 

Kui juba Londonile lähedale jõudsime, siis andis kapten teada, et kuna lennuliiklus on tihe, siis me ei saagi kohe maanduda vaid oleme järekorras ja jääme veidi hiljaks. Veidi oli vähe öeldud, sest aega arvestades saaksime lennukist välja sel hetkel, kui meie lend Londonist Helsinkisse juba stardib. Täpselt nii oligi. Panime siis jalgade välkudes ja pooljoostes edasi suunduvate lendude osa poole leekima lootuses, et meid ikka ära oodatakse. Enne järekordset turvakontrolli (mis minu meelest on täiesti ajuvaba nagu ma oleksin USA-st tulles vahepeal endale lõhkeainet kuskilt laadinud) selgus, et meie lend on juba väljunud.  Nii tore, nii tore! Edasi saadeti meid British Airways klienditeenindusse ja pärast ühe, teise ja kolmanda inimese juurde jooksmist saime uue lennuaja mis on pea 5 tundi hiljem (kell 16:10) kui planeeritud. Lohutuseks anti meile kummagile 10£ söögivoutcher. Kaks Eesti preilit, kes olid meiega samal lennul Miamist Londonisse jõudsid veidi peale meid British Airwaysi klienditeenindusse ja neile anti uus lennuaeg peale kella 18:00-i. Kohe peale selle info saamist helistas üks preili juba oma töökohta ja teatas, et nad jõuavad nii hilja Helsinkisse ning tööle õigeks ajaks ei jõua kindlasti. Preilid olid veidi kadedad, et meie varem minema saime. Kiired jalad seekord aitasid. Kui aga meie kellaaegasid hakkasime arvestama, siis selgus, et Helsinkist Tallinnasse ja juba broneeritud ning makstud Viking Line laevale me ei jõua. Nüüd oli ainuke variant jõuda veel Tallinki laevale, mis väljub kell 22:30 aga sinna sadamasse peab sõitma taksoga. 

Saime siis Finnairi lennukisse, mis suudndus Helsinkisse ning see oli täiesti täis. Vaid minu selja taga olevas reas oli üks koht vaba. Tegin mõned pildid stardijärjekorrast.

Õige start ikkagi hilines ja pidi ootama mitmete lennukite õhkutõusu. Londoni Heathrow lennujaamas on lihtsalt nii tihe lennuliiklus, et polegi võimalik kiiresti ära sõita. Kui lennuk õhku tõusis kippus uni peale ja tukkusingi enamus ajast aknaäärses kohas.

Kuna läks pimedaks, siis polnud ka aknast suurt midagi näha. Lõpu poole lugesin ka raamatut. Minu kõrval istusid üks soome keelt kõnelev naine ja mees. Kui Helsinkisse kohale hakkasime jõudma, siis täpselt minu selja taga istuv naine hakkas vestlema minu kõrval istuva naisega ja palus, et lennu ajal klõpsitud selfide peale võis ka tema jääda ning kas saaks need pildid ära kustutada. Tüdruk ütles, et saab jah pole probleemi. Ma tukkusin ja ei saanud arugi kui nad pilte tegid, ehk jäin ka ise peale suu ammuli magades. Kui lennuk maandus, siis võttis tagarea proua uuesti teema üles ja ütles, et palun mitte neid pilte kuskile ikka panna ja need pildistajad on ikka väga ebaviisakad, kes nii teisi piltide peale jätavad. Minu kõrval istuvad mees ja naine ütlesid, et nad ei levita pilte kusagil ja pildistasid vaid ennast mitte teda. Taga istuv proua aga jäi endale kindlaks, et tema jäi ka peale. Seejärel selgus, et teda on mitu aastat ahistanud abikaasa, kes on tahtnud teda pussitada ja kägistada ning ta on pidanud mitmes erinevas riigis redutama ning abikaasale on määratud lähenemiskeeld ja ta kardab oma elu pärast. See oligi põhjus miks ta ei soovinud, et tema kuskil piltidel näha oleks. Veidi tõstsid need vaidlejad veel häält ning taga istuv proua rääkis oma lugu nüüd juba kellegile ka inglise keeles. Mõlemad osapooled olid nähtavalt ärritatud. Üks ei tahtnud pildile jääda ja teised tegid vaid pilte endale. Lisaks küsis minu reas istuv härra taga istuvalt proualt: “Mis õigusega ja miks sa üldse vahid teise telefoni ekraani?”. Proua vastas, et istme vahelt lihtsalt paistis ekraan. Tundus, et veidi veel ja oleks võinud ka kismaks minna :-). Õnneks siiski keegi kaklema meie nähes ei läinud. Kui lennuk maandus, siis panime jälle suure pagasi kiiremini kätte saamiseks joostes minema. Õnneks olid meie kohvrid esimeste seas ja saime kohe ka taksole.

Sõit Vantaa lennujaamast Länsisatamasse kestis umbes 25 minutit. Arve tuli 47,50€. Soome taksojuhid teenivad ikka väga hästi. Jõudsime ka laeva kassase, kus tuli kahe pileti eest 72€ välja käia. Miamist väikse hilinemisega väljasõit läks meile maksma lisaks peaaegu 125€. Loodame, et reisitõrke kindlustus ka selle vahe hüvitab.

Esmaspäeva õhtul seisis järjekorras sissepääsuks laevale maksimaalselt 25 inimest. Laev oli seega peaaegu inimtühi. Nüüd Tallinnase jõudes oli veel oht, et tuleb minna tasulisse parklasse ära veetud autot lunastama. Kui joostes parkimiskohani jõudsin, oli hea meel, et auto ei olnud ära veetud. Koju saabusime öösel kella 01:30 paiku. Väsinud ja seiklusterohke reisiga igatahes rahul, muidu olekski liiga igav kui kõik plaanipäraselt sujuks.

Viimase lühikese kokkuvõtte teen mõne aja pärast, kui on ka lisapildid välja otsitud ning info olemas kas lisakulud kompenseeriti või mitte. Seniks tänud lugemast.

MIAMI REIS, OSA 8.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

OSA 8.

Fort Myersist startisime hommikul mitmesse poodi plaaniga õhtupoole ka veel Fort Myersi rannapiirkond läbi sõita ja veidi ka rannas olla. Esimese poe parklasse jõudes avastasime, et kedagi nagu polegi poes ja väljas on ikka megalt palav. Selgus, et tegelikult on ju laupäev ja suurem osa inimesi veel ilmselt naudib oma laupäeva hommikut. 

Sõitsime ranna poole ja mõtlesime läbi käia ka ühest toidupoest, et midagi kaasa osta. Ühtegi normaalsena tunduvat poodi ei jäänud tee peale või me vähemalt ei teadnud neid. Ühel hetkel märkasin Wal-Mart sildiga kauplust ja suundusimegi sinna. See oli esimene pood mis tundus enamvähem Eesti suurema kauplusega võrreldav pood. Hiljem kui poodi Facebookis kiitsin, teadsid mõned sõbrad kommenteerida, et Wal-Mart pole õige koht ja parem on osta Winn-Dixie või Publix poest asju. Jätame järgmiseks korraks meelde, või siis minge ise sinna poodi kui olete Floridas või USA-s.

Kui poes käidud suundusime Fort Myersi ranna poole. Leidsime ühe hea koha, kus oli parkimiskohti ja ka pingid, lauad ja varjualused. Parkimine oli jällegi tasuline aga õnneks või kahjuks peale mitmeid üritamiseid ei tahtnud see masin ei sularaha ega kaardimakset vastu võtta. Panin auto armatuurlauale kirja, et parkimisautomaat ei tööta ja alustasime kell 15:30 oma parkimist. Paar parkijat üritas veel maksta aga ei õnnestunud see neilgi. Käisime korraks vees, mis oli soe aga üsna sogane ja mingi ollus ujus seal sees. 

Rannas puhastas end mingi kollase nokaga lind (ilmselt kormoran) ja kui tema poole jooksin, siis ta ei liigutanudki väga või vähemalt ei kartnud. Tulin siis telefoniga tagasi ja tegin temast ka mõned pildid. Täitsa ilus lind teine ja lasi hästi lähedale ronida.

Kui rannas saime käidud, siis tahtsime veel ka käia ühes Apple Stores adapterit ostmas mida Eestis veel saadaval pole. Here äpp suunas ilusti õige poe juurde. Pood ei olnud väga suur aga teenindajaid oli üksjagu. Kui saime omale vajalikud asjad riiulist kätte, siis tuli kohe ka üks teenindaja juurde. Käes oli tal iPhone 5S telefon, mille külge oli paigaldatud veel mingi seade. Selgus, et see oli pangakaardi lugeja. Väga palju paksemaks see telefoni kusjuures ei teinudki. Kõik andmed sisestas ta sinnasamasse telefoni ja tsekk tuli hiljem e-postiga. Täiesti paberivaba tegutsemine ja kliendiga sai kaubad arveldatud ilma kassasse minemata. Kauplusest väljudes märkas üks töötaja tänada külastamast ja soovis kena päeva. Poes käik jättis jällegi väga positiivse mulje. Lisaks oli ost tehtud umbes 5 minutiga alates sisenemisest väljumiseni. 

Viimane öö oli planeeritud magada Naples Courtyard Inn’is. Selle hotelli broneeringu tegime eelmisel ööl booking.com lehe kaudu. Kohale jõudes pidi tõdema, et valisime reisi kõige kehvema ööbimiskoha. Meelitas küll hinnas sisalduv hommikusöök aga tõenäoliselt ei ole see midagi erilist suurt. Oma tuppa jõudes selgus, et voodi peal vedeleb suur peegel, mis oli seina pealt maha võetud. Loomulikult ei sobinud meile peegliga ühes voodis magada ja remontima ei tahtnud ka seal öösel hakata. Küsisime uue toa. Reisikaaslaste toas selgus, et neil on telekapult kadunud. Otsisime aga ei leidnudki. Jääkuubikunõud kaasa võttes kargas selle tagant välja väike prussakas. Lömastasin putuka laualt võetud kohvipakiga. Ei olnud just meeldiv algus. 

Istusime veid aega ka basseini kõrval oleva laua taga ja nautisime snäkke, jooke ja viimast sooja sääskedevaba reisiõhtut. Üks sääsk küll mingil päeval tuli kallale aga loodan, et seda ZIKA-t sealt ei saanud. 

Järgmisel hommikul saime siis maitsta hommikusööki, mis oli juba etteaimatavalt halb. Söögiks olid rõngassaiad või donutsid aga ilma glasuurita. Sai oli sellise maitsega nagu oleks olnud kuivanud saiale vett peale pritsitud, et ta liiga kõva poleks. Saia juurde võis võtta kolme erinevat sorti moosikarbikest. Lisaks oli ka petrooleumimaitsega kohvi ja Kellogsi ning veel mingid rõngataolist tüüpi helbed. Neid võis tornist kaussi kruvida ja piima peale valada. Saiale oli võimalus määrida ka pähklivõid, mis oli samuti väikeses kilekaanega karbikeses. See maitses täpselt nagu halvaa ja ka värv oli selline. Kirja järgi tundus, et seal peaks olema vähemalt Eestis müüdava Nussa maitseline pähklivõi aga no see oli täitsa halvaa. Saiale seda määrisin aga üle ühe ampsu alla ei läinud. Kahjuks aga kurta ei saanud, sest hotellivaliku tegin ise seekord. Vahel võib ju ka ämbrisse astuda. “Superluks hommikusöök” tehtud, siis tegin väikese basseinis sulistamise ja edasi ootas suur kohvrite pakkimine, et lennujaama jõudes kõik valmis oleks. 

Uus eelviimane osa saab valmis homseks.

MIAMI REIS, OSA 7.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

OSA 7.

Ööbimiseks sõitsime hotelli Hilton Garden Inn Tampa East Brandon. Peale saabumist käisime mingeid snäkke ostmas "Walgreens" poes. Üsna imelik pood on see, sest seal müüakse peamiselt mingeid tablette ja ravimeid ning väike osa on ka külmutatud asjadele. Jooki saab igasugust aga kangemaid alkohoolseid jooke tavalisest poest osta ei saa. Selleks on eraldi olemas kauplus kirjaga Liquor. Kuna varsti on käes Helloweeni aeg, siis on täiesti tavaline, et kaupluses müüakse luukeresid, pealuusid, kõrvitsaid, maske, nõia luudasid ja igasuguseid muid toredaid õudust tekitavaid asju. Luukere koopia oli üsna hästi kokku pakitud, see oleks isegi kohvrisse ära mahtunud. Siiski sekelduste vältmiseks ei hakanud seda ostma. 

Järgmisel hommikul tegime plaani, et kuskil ostlemas ei käi vaid sõidamegi otse randa Clearwater Beachile. Hotellist oli sinna umbes 45 minutit sõitu. Tee randa viis mööda rannaääri ja ägedaid sildu. Üldse on tee ehitus USA-s väga kõrgel tasmel ja teed on väga head. Ma ei saa aru kuidas Virtsust Kuivastusse valmiva silla tegemine Eestis nii kaua aega võtab. USA-s oleks see ilmselt ammuilma juba valmis. Eestlased on ikka aeglased. Sildu ja igasuguseid postidele ehitatud teid on siin Miki-Hiire maal väga palju. Osad on isegi õige kaldega, nii et kurvis ei pea ennast kallutama vaid auto ongi juba õige nurga all. 

Clearwater Beachile jõudsime kohale umbes kella 11:30 paiku. Kõik parimad parkimiskohad olid loomulikult võetud. Tegime esimesena tiiru peale ühes ranna kõrval asuvas parklas, kus polnud ühtegi vaba kohta, mõtlesime, et tuleb siis edasi sõita. Järgmises vabas kohas maksis parkimine 20$, mis oli lihtsalt ühekordne tasu. Tundus liiga kirves ja otsisime edasi. Järgmine ranna kõrval oleva hotelli parkimismaja soovis saada 5$ tunni eest ja miinimumtaks oli 15$. Ka see tundus olevat umbes sama kallis kui eelmine. Edasi vaatasime veidi kaugemale kus olid sildid Public Parking. Hind oli muidugi väga soodne - 1,25$ tund aga ei ühtegi vaba kohta. Otsustasime sõita tagasi sinna ranna lähedale ja jääda ootele mõttega, et kui keegi ära sõidab, siis kohe asemele sõita. Pärast 5 minutit ootamist saimegi sinna parkida ja tasu oli 3$ tund. 

Parkimisautomaat Clearwater Beachil

Kohe kui auto sain pargitud tulid kontrollid juba seal autosid vaatama ja osad mittemaksjad või ajast üle läinud autod said kohe ka kviitungi kojamehe vahele. Kui meie 3 tundi täis sai, siis tulin aega veel pikendama üheks tunniks. Jälle olid parkimiskontrollid kohal. Nüüd küsisin, et palju siis maksab trahv, kui ma ei maksa parkimise eest? Härra kontroll vastas, et trahv on 20$ tunni eest. Tundus ikka odavam see parkimistasu maksta.

Rand oli täitsa kena, peaaegu valge ülimalt peene liivaga ja vesi ka vägagi läbpaistev. 

Suure vihmavarju rentijad küsisid enne kella 14:00 hinnaks 30$ ja peale kella 14:00 hinnaks 20$. Kaubapakkujaid ei näinud aga kajakad olid küll aplad iga söögipala kohe nahka panema. Kartulikrõpsu tüki peale joosti/lennati kohe kohale ja kiirem sai midagi kõhtu ka. 

Vesi oli täitsa parajalt soe ning veest välja tulles ei pidanud külma pärst rätikuga end üldse kuivatama.

Rannast tulles oli kõht tühi ja otsustasime kuskil tee peal ette jäävasse söögikohta sisse põigata. Söögikohti oli igasuguseid aga sobivat ei hakanud kohe silma. Kuna üks USA kinnisvara maaklerite koolitaja, keda youtube lehelt vahel kuulan kiidab, et ta ei suuda vastu panna tacodele kui neid süüa saab, siis pakkusin välja, et käime ära Taco Bellis, kus müüaksegi sellist sööki. Sattuski kohe üks tee ääres olema. Kohale jõudes palusime selgitada mida ja kuidas peab tellima, sest menüüst ei saanud muhvigi aru. Selgus, et osad wrapid, tacod ja krõbuskid on vaid 1$ hinnaga ja võid valida neid mitu tükki. Võtsime siis terve portsu erinevaid tacosid ja kandik oli varsti tühjasid pabereid täis. Kui saime söödud, siis abivalmis ämm Ulvi aitas kandiku tühjaks kallata koos kõigi paberitega. Hakkasime siis autosse minema ja mida enam taskust ei leia on auto võtmed. Kahtlustasin, et võtmed jäid äkki kandiku peale paberite alla. Teenindaja tahtis just prügi kokku korjata ja suurde konteinerisse ära viia. Ütlesin, et meil on äkki prügikastis ühed võtmed, ehk on võimalik üle vaadata. Teenindaja veidi sobras seal söögijäätmete hulgas aga võtmeid ei näinud. Ütles siis, et peame veidi ootama ja tuli tagasi kummikindad käes. Sobras veel veidi ja tuligi auto võti lagedale. Hea, et ta need üles leidis muidu oleks piinlik olnud, et teenindaja prügi sees tuhnima pidi.

Teel Fort Myersisse ületasime ka ühe ägeda silla - Tampa Sunshine Skyway Bridge (https://goo.gl/maps/yKjt6WNMVAJ2). Lisasin sellest Time-Lapse funktsiooniga tehtud kiirendatud video.

Edasi sõitsime uude hotelli Crowne Plaza linnas Fort Myers. Uued osad on küpsemas ja lisanduvad õige pea. Hetkel oleme juba tagasiteel ja asukohaks Londoni lennujaam.

MIAMI REIS, OSA 6.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

OSA 6.

Peale Kennedy Space Centerist lahkumist sõitsime Orlando poole. Hommikul priceline.com lehe kaudu saadud Hiltoni Doubletree hotelli Orlando lähedal jõudsime juba pimedas. Selgus, et samas hotellis olime ka 5 aastat tagasi, kuid siis arvasin, et ma kunagi enam siia ei satu. Iial ära ütle iial. Kuna seekord hommikusööki ei olnud hinnas, siis käisime ka lähedal asuvas poekeses mingit snäkki ostmas. Poe kõrval oli piljardilaudadega baar. Märkasin baari ukse lähedal A4 formaadis lehte, kus oli kirjas baari külastajate reeglid. Tagantjärgi mõtlen, et oleks pidanud sellest lehest ka pilti tegema. Kirjas oli reeglites aga see, et alates kella 08.00 PM ehk õhtust: peavad nokamütsid olema peas nokk eespool, naistepeksjaid sisse ei lasta, püksid peavad olema üles tõmmmatud, sest keegi ei soovi näha sinu aluspesu ning kui käitud tülinorivalt, siis sind visatakse välja ja ei teenindata jms. Pood sarnanes väikese bensuka kaubavalikuga kauplusele st. põhimõtteliselt midagi eriti osta polnudki aga ei viitsinud ka kuskile uut kohta otsima minna. Käisime ka alkoholipoes, kus teenindaja rääkis oma transameestega vene keeles. Meid siiski teenindas preili inglise keeles. Ostu sooritamisel küsis ka dokumenti näha.
Hotelli majadekompleksi sisehoovis olid basseinid, kus hommikul käisime värskendust saamas. Ilm ei olnud veel nii soe kui päeval ja basseini vesi tundus jahe aga siiski värskendav. Kõrval oli ka ümmargune ja kuuma veega jacuzzi. Vesi haises mingi kemikaali järgi ja seal reeglite järgi ei tohtinudki üle 15 minuti olla. Me olime ehk 5 minutit, siis juba tekkis tunne, et tahaks välja minna. Tervel alal jooksis ringi mitmeid oravaid ja nad on päris julged, lasevad üsna lähedale tulla.

Telefoniga pildistatud oravapoiss 

Terve päev oli planeeritud ostlemisele ja sõitsimegi mõne miili kaugusel asuvasse outlettide keskusesse. Leppisime kokku, et kella 14:00 ajal kohtume ja teeme ka lõunapausi. Poest poodi ringi käies möödub aeg ikka väga kiirelt ja kui ühel hetkel kella vaatasime, siis oli kell juba 14:35 ehk me olime kokku lepitud kohtumisele üle poole tunni juba hiljaks jäänud. Kaubad oli vaja ju ka ära maksta mis kätte oli jäänud ja loomulikult oli vaja veel ka järjekorras seista. Lea proovis Ulvile helistada aga telefoni teel ei saanud miskipärast kedagi kätte. Jõudsime siis kohale kokkulepitud ajast umbes 45 minutit hiljem ja ämm susises juba nagu aurutriikraud. Asja arutades selgus, et kummalgi telefon ei töötagi. Reinu telefonil sai aku tühjaks ja Ulvi ei saanud üldse helistada. Ka jõudsime mõttele, et kokkulepitud kellaajast umbes 10-15 minutit varem peaks telefoni olema pandud märguanne, et seda aega ära ei unustaks.
Ulvi ei saanud helistada aga telefonioperaatori piirangute tõttu, mida olen ka ise korra kogenud. Ma ei tea kuidas on teiste telefonioperaatoritega aga näiteks Tele2 määrab automaatselt telefonikulude limiidi summas 20€. Juhul kui see saab täis, siis lakkabki telefon töötamast. Kõige parem on kui see juhtub välismaal olles ja nii see tavaliselt ongi. Ühel hetkel sa ei saa kõnesid vastu võtta ega välja helistada ega sõnumeid saata. Internet peaks siiski töötama, kui sa leiad vaba ja tasuta wifi võrgu. Kui nüüd mõtled, et lähed Tele2 veebilehele ja saad kõik ilusti korda siis ega ikka ei saa küll. Esiteks peab sul olema meeles parool millega saad Tele2 iseteenindusse. Kui seda meeles pole siis on veel valikuna sisselogimise võimalus ID kaardiga. Kas sul on poes või reisil ID kaardi lugeja kaasas? Tõenäoliselt mitte. Kolmas võimalus on sisse logida MobiilID-ga aga jällegi ebaõnnestunud variant kui telefon ei tööta. Neljas võimalus on sisse logida Facebooki konto abil. See töötab vaid siis, kui kodus olles oled Tele2 ja Facebooki konto omavahel ära sidunud. Kui proovid seda välismaal olles teha, kui telefon ei toimi, siis seda ei saa teha. Viies võimalus on helistada Tele2 esindusse aga kui telefon ei tööta, siis kuidas sa helistad? Lisaks kui Eestis on parasjagu öö, siis ei saa ju kedagi kätte. Kuues võimalus on kasutada sõbra või reisikaaslase telefoni, helistada Tele2-te ja paluda oma limiite tõsta. Kui see saab tehtud, siis saad uuesti telefoniga rääkida. Kui sulle keegi sellest midagi varem pole rääkinud, siis saad reisil olles üsna tõenäoliselt päeva või tuju rikutud. Seega enne reisile minemist kontrolli üle oma telefoni limiidid ka välismaal helistades ja proovi ka telefonioperaatori iseteenindusse sisse logida, nii parooli kui ka Facebooki konto abil. Ulvi telefoni saime korda, kuid selleks läks ka ikkagi üle 24 tunni aega. Pole vist lõbus, kui sul on vaja ohuolukorras helistada aga telefon lihtsalt ei tööta.
Kaubanduskeskuses sai ikka nii kaua oldud, et väljas hakkas juba hämarduma. Auto oli maast laeni igasuguseid kotikesi täis.

Hakkasime sõitma uude ööbimiskohta Tampa lähedal. Autoga siin ringi liikudes on ülimalt oluline ja kasulik omada navigeerimisseadet või vastava äpiga telefoni. 5 aastat tagasi oli mul olemas Garmin Nüvi GPS ja selle kasutamiseks rentisin Eestist umbes 20€ eest seadmesse sisestatava mälukaardi, kus olid peal USA linnad. Seekord mõtlesin, et ei hakka selle asjaga jändama. Kui jaanuaris Tais käisin, siis soovitas mu töökaaslane Sandra kasutada sellist äppi nagu Here WeGo ehk lühidalt Here. Laadisin selle äpi siis oma telefoni koos Tai kaardiga ja saime sellega ilusti sõidetud. Nüüd enne USA reisi laadisin telefoni alla lisaks ka Florida kaardi. Selle äpi eeliseks on see, et see ei kasuta telefoni roaming andmesidet vaid ainult asukohateenuseid mis pole tasuline. Väike kartus oli kas see USA-s ikka töötab aga nüüd olles seda mitu päeva kasutanud võin öelda, et toimib ilusti ja saab sõidetud küll.

Erkaanitõmmis Here WeGo äpist kui sõitsime Clearwater Beachi poole.

Kui võrdlen nüüd tavalise Garmin GPS seadmega, siis seal näitab ka sõiduridade arvu ja infot ning pööramise radu ehk õiget GPS-i on veidi lihtsam kasutada aga Here töötab ka ilusti ja ei maksa midagi. Here WeGo toimib mul iOS-iga aga see on saadaval ka Google Play poest Androidile.

See päev midagi erilist väga ei juhtunudki. Uus lugu siis juba järgmisel korral. Vihjeks võin seda öelda, et peaaegu oleks autovõtmed kaotsi läinud.
PS. Ulvi tegelikult ei susisenud ja lubas kirjutada mul siia, et susises kui aurutriikraud :-).

MIAMI REIS, OSA 5.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

OSA 5.

Eelmisel hommikul broneerisime koha ka uude hotelli ja tegime seda www.priceline.com lehe kaudu. Kui sinna leheküljele minna, siis kõige paremate pakkumiste saamiseks, tuleb kerida lehekülje alumisse otsa ja otsida link - "Name your own price". Kui lingile klõpsad, siis avaneb uus lehekülg, kus saad ära märkida oma soovitud sihtkoha, kuupäevad mis ajavahemikul tahad majutust ning kas soovid ühte või enamat tuba. Seda on väga mugav kasutada, kui reisite kahekesi, sest hinnad pakutakse toale, kus on kaks inimest. Kui oled need andmed ära sisestanud, siis edasi avaneb uus lehekülg, kus saad valida sinu soovitud linna piirkonnad, kus süsteem võiks sobivaid hotelle otsida ning ka tärnide arvu, millest alates on sulle tase aktsepteeritav. Samuti pead kirja panema miinimumsumma, mis oled valmis hotelli eest maksma ning ka oma nime. Kui see tehtud, siis avaneb uus leht, kus märgid ära, et oled tingimustega tutvunud ning kõigega nõus ja kui see tehtud, avaneb jälle uus leht, kus saad kirja panna uuesti oma nime, postiaadressi, krediitkaardi numbri ning kõige lõpuks saad vajutada nuppu “Buy My Hotel Now”. Kui sul on õnne, siis otsib süsteem sinu soovitud piirkonnas välja hotelli, kes on sinu pakutud hinnaga nõus sind majutama. Kui see õnnestub, siis automaatselt läheb krediitkaardilt summa maha ning alles peale seda saad teada kuhu sa täpsemalt lähed. Kui pakkumine on vale ehk liiga madal, siis on sul võimalus uuesti proovida kas kõrgema summa või teiste piirkondadega. Küll aga on miinuseks see, et pead kogu andmete sisestamise kõik uuesti tegema. Kui pakkumine aga õnnestub, siis võid saada tavalisest hinnast julgesti 20-50% soodsama hinna. “Name Your Own Price” süsteemi kasutasime ka 5 aastat tagasi USA reisil, Puerto Ricos aasta tagasi ja ka nüüd. Toimib üsna kenasti ja siiani oleme alati kõikide saadud hotellide ning makstud hinnaga väga rahule jäänud. 

Otsisime hotelli West Palm Beachi piirkonnas ja saime pakkumise hotelli Marriott Residence Inni West Palm Beachil (http://www.marriott.com/hotels/travel/pbipb-residence-inn-west-palm-beach/). Hinnaks jäi umbes 86$ öö eest ja seda koos kõikide maksudega. Pakkumise hind oli 75$. Tavahind booking.com lehel oli siis umbes 100$. Kohale jõudes selgus, et tegemist oli sviidiga, kus oli ka avatud elutuba koos köögi ning magamistoa nurgaga. Meie teised reisikaaslased said sviidi kõik samadel tingimustel samasse hotelli. Hinna sees oli ka hommikusöök, mis oli vägagi korralik (vahvlite küpsetamise võimalus) ja sai kõhu kenasti täis. Jõudsime tuppa tagasi ja hakkasime otsima järgmist ööbimist Orlando piirkonnas, kui Kertilt tuli teade, et ühe meie auto Kia Sedona kallal on käinud keegi öösel midagi toimetamas. Läksime siis vaatama ja selgus, et kõrvalistuja poolne aken oli sisse löödud.

Klaasikilde olid kõik kohad täis.

Kindalaegas oli lahti võetud ning asjad välja loobitud. Õnneks ei olnud midagi ära viidud. Ka rahakott, mis oli autos ühes panipaigas oli täiesti olemas. Ju siis segas keegi klaasilõhkujaid või nad soovisid mingit kindlat asja saada või polnud neil kauem aega otsida. Kuna tegemist ju rendimasinaga, siis kutsus Kert kohale ka politsei, et sündmus fikseerida ning hiljem rendifirmale dokument üle anda, et auto kallal on keegi vandaalitsenud.

Politseinik oli lahke tüüp ja viskas nalja. Teadis rääkida, et ümbruskonnas pidid olema poisikesed kes seda teevad ning vahel teevad isegi võistlust kes rohkem klaase julgeb purustada. Mingi aeg tagasi oli ühe majutusasutuse parklas nii 20-l autol ukseklaas puruks löödud. Meie punasesse Rav 4-ja jäi päeval vedelema ka GPS seade, mida käisin kella 23:00 ajal veel igaks juhuks ära toomas. Sel hetkel kui politsei kohal käis tundus, et meil vedas, et GPS-i autost ära viisin. Kohalik ala hooldaja tuli meile appi ja koristas kõigepealt auto ümbrusest ära klaasikillud ning seejärel vedas tolmuimeja kohale ning kraamis ka auto puhtaks.

Auto puhastus

Kui auto oli puhtaks saanud sõitsid Kert ja Tiina lähedal asuvasse lennujaama ning said autorendifirmast uue masina Dodge Van-i. Hiljem kui oma autoga Kennedy Space Centeri poole sõitsin ja kirusin maanteel suure tuulega teel ujuvat Rav 4-ja, siis tekkis mõte, et kui oleks sellel punasel klaas sisse löödud, ehk siis oleks ka mõne parema masina saanud aga ju siis ei olnud meie auto nii ahvatlev :-I.

Tänu selle auto klaasi jamale kulus hommikul üksjagu aega ära ja sõit Kennedy Space Centeri poole hilines ka selle võrra päris palju. West Palm Beachilt oli sinna üle 2 tunni sõitu ja läbida oli vaja ligi 160 miili. Tee oli väga üksluine, mitme rajaga ja see punane junn Rav 4 ujus tee peal. Hoidsid rooli ühe koha peal ja see ujus sujuvalt teise ritta (hoolimata täiesti sirgest teest), kui pidevalt rooli ei korrigeerinud. Ei teagi kas ujumine oli põhjustatud tugevast tuulest või ongi selle auto esisillaga midagi valesti. Lisaks kippus uni peale tulema ja raadiost tuli muusikat umbes 10 minutit ja siis hakkas jälle ragin peale. Hea oleks varuda autosse kas kohvi või midagi ergutavat, et pikal ühes suunas teel rooli taga magama ei jääks.

Kennedy Space Center hakkas juba üsna kaugelt silma oma püsti asetsevate rakettide pargiga. Jõudsime kohale kella 14:00 ajal ja park ise oli avatud kella 18:00-ni. Väike kahtlus küll oli, et ilmselt ei jõua kõike läbi vaadata aga kuna plaan oli juba minna, siis võtsime maksimumi sellest. Kert ja Tiina jäid meist maha autot vahetama ning sinna keskusesse ei jõudnudki tulla kahjuks. Täiskasvanu pilet oli 55$ ja peegelkaameraga lasti ikka sisse. Fotokoti sisu vaadati enne territooriumile laskmist siiski üle. Nägime erinevaid ameerika rakette koos filmidest tuttava kosmosekangelaste taustamuusikaga. 

Üsna varsti läksime vaatama ühte majja kosmosesüstiku Atlantise kohta filmi ning ühel hetkel muutus toa üks sein läbipaistvaks ning täiselusuuruses Atlantis vaatas sealt vastu.

Panoraampilt Atlantisest

See elukas on läbinud oma eluajal ligi 126 miljonit miiili. Saime jutule ühe NASA-s töötanud endise inseneriga, kes hetkel on pensionil, kuid teeb heategevusena tööd seal keskuses. Ta tutvustas meile Atlantise kere materjale, kosmonautide kokkupakitud sööke ja nende kasutamist ning tegi juttu veidi ka tulevikuplaanidest. Härra rääkis, et osad materjalid kannatasid kuumust ligi 500C ja osad neist ligi 1650C. Tiibade servades ning veel mõnes strateegilises kohas pidid olema eriti kuumuskindlad materjalid, kuna lennates sai mõni koht rohkem kuumaks, mis võib vale materjali tõttu muutuda põlemisohtlikuks. Ütles veel, et nad aruvutasid matemaatiliselt välja, kus peaks olema kõige kuumem ala ja kus väiksem. Kui reaalselt esimene lend toimus, siis neil olid pandud andurid strateegilistesse kohtadesse ning peale maandumist tehti võrdlus arvutusliku ja tegelikult mõõdetud tulemuste vahel. Neile üllatuseks olid andmed enamasti õigesti välja arvutatud. Mõnes kohas oli veidi suurem eksimus aga suuremalt osalt olid nad arvutanud õigesti. Küsisin: “Kas inimestel õnnestub lähiajal ka planeet Mars vallutada?”. Härra arvas, et see peaks kindlasti õnnestuma hiljemalt aastaks 2030 ja oli selles osas optimistlikult meelestatud. Ta lootis, et erinevad kosmose tehnikat valmistavad riigid suudavad selle eesmärgi nimel teha head koostööd ning üksteist toetada ja aidata. 2 aasta pärast pidi Kennedy Space Centeris olema maailma ühe suurima raketi start ning kui pakkusime, et seda starti peaks tulema siis vaatama arvas ta, et kindlasti tulge kui vähegi võimalik (http://www.theverge.com/2014/9/1/6093189/nasa-is-building-the-largest-rocket-of-all-time-for-a-2018-launch). Veel kinkis NASA insener meile mälestuseks medali Atlantise lennu toimumisest. Nendel pidid olema kõik stardid ja lennud tähistatud numbritega ja Atlantise lend oli number 104, mis on ka medalil kirjas.

Space Shuttle Atlantis järgitehtud kabiinis

Tänu jutuajamisele selgus, et meil on pileti hinna sees ka bussituur millega saab minna päris rakettide stardipaika. Kui kella vaatasime, siis tuli välja, et olime õige aja maha maganud ning enam sinna minna ei saanudki. Bussituur pidi kestma 2 tundi ja viimane buss lahkus kell 15:00. Nüüd jäi vaid kiruda klaaspurustajat. Kuna seal keskuses läheb tegelikult ikkagi terve päev ära, siis tasub tulla hommikul kohe vara kohale ja kõikide näituste ja atraktsoonide üle vaatamiseks peaks ehk õhtuks valmis saama. Nänni ehk mänguasjade poes oli ka üks astronaut kohal, kes 9,90$ eest pani pildi või raamatu peale oma autogrammi. Ta nii väga tuttav mees polnud, seepärast ei hakanud temalt nime joonistamist küsima vaid jätsin niisama näo meelde. Kuna jäime bussist maha, siis mõtlesime veel enne kui hotelli poole minema sõidame ära proovida ehk saab ise päris raketi stardipaika kohale sõita. Plaan luhtus juba 1 km pärast, kui valveputkast tuli mingi korravalvur või trooper välja ja ütles, et edasisõit on “RESTRICTED” ehk keelatud. Pöörasimegi ringi ja kimasime uue hotelli poole mõttega, et ehk peab siis ikkagi siia kunagi tagasi tulema.

Päeva jooksul tekkisid ka mõned head ideed, mida USA-sse reisijatel tasub kindlasti enne reisi üle vaadata või ette valmistada. Järgmine osa juba järgmisel korral. 

MIAMI REIS, OSA 4.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

Osa 4.

Hommikul oli pilves ja puhus ikka endiselt kõva tuul. Panime hotellist minema ja käisime söömas kaubanduskeskuses olevas Subways. Keegi nii vara süüa ei tahtnud ja meid teenindati kohe. Seejärel taas shoppingutuur.

Kui tuur tehtud otsustasime, et suundume põhja suunas Golden Beachi poole, et seal ehk on odavam parkimine ja saab ka rannailma nautida. Vahepeal möödusime ülimalt kõrgetest rannaäärsetest majadest ning ka veel ehitatavatest majadest. 

Korruseid jälle ei suutnud kokku lugeda.

Mingli hetkel blokeeris üks merekonteinerit vedav veoauto kogu tee ära ja punastes vestides Stoppmärgiga abilised vehkisid hoolega, et kõik autod seisaksid. Manööverdamine võttis ikka mitu minutit aega ja osad närvilised juhid hakkasid juba pasunat laskma. 

Ees oli kaks Porschet ja kõrval State Trooper mu lemmikauto Dodge Chargeriga. Eespool on näha teed blokeeriv veokas.

Varsti oli see ummik läbi ja saime edasi liikuda. Jõudsime ühte suuremasse parklasse Hallandale ranna kõrval. 

Käisime Atlandi ookeani lainetes sulistamas. Lained olid päris võimsad ja lõid ikka pikali, kui mere poole ei vaadanud ja laine saabumiseks valmis polnud. Kui pikali lendasid, siis olid kõik kohad ka liiva täis. Püksi taskud, juuksed ja hiljem leidsin liiva ka kõrvast. Vesi oli soe ja ka lainetest välja tulles ei hakanud jahe.  

Hallandale beach

Kuna tekkis jube janu, siis käisime Kertiga otsimas kohalikku poodi. Hakkasime tagasi sõitma, kust just tulime aga ei sattunud ühtegi head poodi ette. Silmasime ühte bensukat 7Eleven enne parklast ära sõitu ja sinna tagasi ka läksime. Külmad joogid tegid enestunde ikka paremaks.

Õhtuks olid meil ostetud piletid American Airlines Arenale hooajaeelsele kontrollmängule Miami Heat ja Brooklyn Netsi vahel. Enne mängu käisime ka seal lähedal Miami Hard Rock Cafes väiksel snäkil. Toodi kaks portsu erinevaid asju suure taldriku peal aga ühel portsul puudusid sibularõngad, sest need olid otsa saanud. 

Hard Rock Cafe Miami Jumbo Combo taldrik.

Teenindaja vabandas ette ja taha. Kui arve maksmiseks läks, siis toodi meile arve, kus jooke polnudki peal kirjas. Võtsime teenindajal kohe nööbist kinni kui sealt mööda läks ja palusime hilisema jama vältmiseks uue arve tuua, kus ka joogid peal olid. Laua taga istudes nägime ka vees haid aga siiski teistkordsel vaatlusel tundus, et tegemist oli delfiiniga.

Seejärel jalutasime mõnesaja meetri kaugusel asuvale arenale. Selgus, et kaamera ja arvutit kaasa ei lubata ning seljakott tuli hoiukohta ära anda. Enne seda tehti ka pileti kontroll ning eelmisel õhtul läbi interneti ostetud ja mobiiliekraanilt aparaati näidatud piltide abil tulid mingist printerist ka piletid.

American Airlines Arena

Meie ees olevatele tüüpidele tegi piletitüdruk mingit sõjatantsu hüüdes - Firsttimers, fiiirsstaaaaimers, fiiirstaaaimeers. Küsis ka tüüpide käest, kust nad siia sattusid ja üks neist vastas, et nad on Eestist. Ma ütlesin, et meie oleme ka Eestist aga neid tüüpe ei tunne ja tegelikult ei tundnudki. Piletitüdruk lasi jälle oma traditsioonilise tantsu lahti koos sõjahüüdega. Kotihoiu teenindaja ütles mitu korda, et vaata, et kindlasti tagasi tuled kui mäng läbi saab. Seal pidi olema korduvalt juhtumeid, kus tüübid joovad end mängu ajal täis ja pärast jõuavad koju Saksamaale vms. kaugesse kohta ning alles siis tuleb meelde, et kaamera on Arenale maha jäänud. Lubasin tagasi minna.

Vaatasime kohad üle ja siis otsustasin osta ka mingit snäkki mängu kõrvale. Osta sai hot-doge, burgereid, chipse ja popcorni ja erinevaid jooke. Enamus asju oli XL suuruses ehk kas poole või 2x suuremad kui Eestis. Õlu oli hinnaga 8-13$. 10$ eest kallas teenindaja tüdruk suurema plekkpurgi plastopsi tühaks. Võtsin ka popkorni tuutu (pigem meenutas see pange) ja tuli välja, et see popkorn oli “bottomless” (põhjatu) tüüpi. Selgituseks: maksid 7$ ja kui pang tühjaks sai, siis võisid juurde küsida ilma lisatasu maksmata. Ma käisin seal kaks korda tuutut täitmas. Tuutu täitmise ajal märkasin, et mõnel ameerika tüdrukul on ikka väga suur kann, eriti nendel, kes seal hallis töötasid aga siiski oli ka peenemaid tütarlapsi nende hulgas. 

Megasuur popkorn

Mängule piltetite ostmisel oli pileteid vahemikus hinnaga 10 - 300 + $. Valida sai ka kellegi teise käest ostmise võimalust ja leidsime piletid hinnaga 15$. Mingi ostmise tasu läks ka juurde 5$ ehk kokku maksis pilet ühele 20$. Piletit paberkujul otseselt kaasa polnud vaja võtta ja kui e-posti saabus teade, et nüüd on arve tasutud, võis piletid keskkonnast alla laadida. Saingi piletid oma telefoni äppi nimega Wallet (iPhonel on see olemas) ära salvestada ja koha peal lihtsalt näitasin telefoni ekraanilt neid pileteid.

Mobiilne pilet telefoni ekraanil.

Show oli vinge, kuigi seal oli vähe inimesi, palju kohti olid lihtsalt tühjad. Teise veerandaja lõpus oli Miami Heat 10 punktiga taga, kuid mängu lõpuks ikka ees ja seisuks jäi 121:100. 

Eestiga võrreldes on mängutempo väga kiire ja korve visatakse ikka kuhjaga. Huvitav oli see, et veerandaegade vahepeal tulid platsile politseinikud ja lihtsalt seisid seal. Turvalisus ennekõike.

Miami Heat vs. Brooklyn Nets veerandaja vaheaegadel olid politseinikud väljakul platsis.

Mitu korda jalutas mööda üks vanamees, kellel oli õlal punast värvi mingit suuremat sorti kast. Krjus pidevalt: “Ice coooold biiieeeeeeer” ja mõned isegi ostsid talt midagi. Kui õlut topsi kallas siis hüüdis ka kõva häälega: "Cooooooooooooooooold bieeeeeeeeeeeeeeeeeer". Kas ta suutis müüa tänu sellele rohkem jooki? Täiesti kindalt suutis. Kui sa ei anna teada, mis sul pakkuda on, siis keegi ei osta ka.

Mäng sai läbi ja sain ka oma fotokoti kätte. Majast väljudes, ütles ukse peal üks turvalisusega tegelev härra, et tänan väga, et tulite ja tulge ikka jälle. Milline teenindus! Alles jäänud poolikut pange popkorni soovis üks ratastoolis tegelane endale kui linnatänaval vastu tuli. Loomulikult olin lahke ja andsin selle talle, sest ise olin juba peast ennast popkorniks söönud.

Järgmine ööbimispaik on West Palm Beachil. Plaan on ka minna golfi mängima aga eks näis kas ja millal see õnnestub. Edasised juhtumised aga juba järgmises loos. Hommikul tuli ka politsei kohale kutsuda.

MIAMI REIS, OSA 3.

MIAMI REIS

OKTOOBER 2016

Osa 3.

Esimene päev siis üle pika aja taas päevavalgel Miamis. Öö möödus rahulikult, kliimaseade töötas Townhouse hotellis väga vaikselt. Lükkasin selle siiski täiesti välja, et müra ei oleks ja ei hakanud ka palav. Enamikes muudes hotellides Tais, Puerto Ricos, Chicagos, New Yorkis, Ateenas ja Rhodosel on olnud kõvasti lärmakam kliimaseade, seega ka kõrvad puhkasid. Tundus, et kõrvalboksi “Oh God” tüdruk oli kas välja kolinud või ka magama läinud. Hääli igatahes ei kostunud. Küll aga oli tõusnud päris tugev tuul ja veidi oli palmipuude kahinat läbi akna kuulda.

Enne hommikusööki oli esimesena vaja jälle pikendada parkimistasu, mis kehtis vaid kuni kella 9:00-ni. Odavamas piirkonnas maksis see 2$ tunni kohta. Tasu maksmise aparaat asub otse tänaval ja see sööb sisse ka ühe dollarilisi rahatähti.

Hotellis me hommikusööki ei valinud, mis muidu oli hinnaga 9$ nägu ja läksime seda sööma lähedal asuvasse Aroma Espresso Bari 1601 Collins Avenuel. Valisin suurema omleti, mis maksis 9,90$ ja Americano kohvi tellisin ka, mis maksis midagi 2,75$-d kui mälu ei peta. Kohvi oli suures kruusis nagu koduski juuakse ja tavalise masinakohvi maitsega. Teenindaja küsis, et mis saia ma soovin omleti juurde. Valikus oli hele, keskmiselt hele ja tumedam sai. Ütlesin, et palun heledat. Lea tellis kohe minu järgi ja panime arve kokku, kuid ta soovis tumedat saia. Teenindaja küsis ka mu nime ma ütlesin nimeks Viljo nagu eestipäraselt öeldakse. iPhone telefoni abiline Siri ütleb aga mu nimeks Vildzjou. Ütlesin ka selle nime ja tsekile tüüp pruuninahaline kirjutas Vito. Ju nägin siis itaalia maffia käsilasena välja, või tundis ta äkki “Don-i” (Reinu kutsutakse nii) ära :-). Kohvi sai varem kätte ja siis veidi aja pärast läks Vito ka omletile järgi. Omlett oli hoopis kahe pooleks lõigatud tumedama saia vahele pandud nagu Lea oma saia soovis. Minu heleda saia muutis ta ära või ei saanudki eraldi neid tellida. Kohvitassi lasid teenindajad üsna täis, nii et piima-koore segu kannust lisades läks ikka kuhi peale. Tärisevate kätega laua juurde jõudes, oli palju kohvi juba alustassi peal oma asendi sisse võtnud. Vahepeal õnnestus kas kellegi võiku jäänustega oma käed kokku teha või lasi lind häda nr. 2 käe peale. Suundusin salfrätikuid otsima, et päästa lekkiv kohvi alustass ja puhastada käed. Teenindajad olid väga “busyd” ja paberit ei näinud kuskil. Mõtlesin siis, et käin WC-s teen käed puhtaks. Üks boks oli sildiga “Out of Order” ehk suletud ja teine oli lihtsalt punase märgiga lingi juures ehk suletud. Proovisin veel mitu korda umbes 5 - 8 minuti jooksul siseneda käte pesuks aga keegi vist oli end sinna WC-sse unustanud. Igatahes sisse ei saanudki ja kasutasin laual leiduvad salfakad käte puhastamiseks ära. Kuna ma mitu korda pidin laua tagant tõusma, siis iga kord laud tudises ning kõigil (olime 6-kesi lauas) lekkis midagi alustassile või lauale. Õnneks olid kõik omad joped, mõni võõras oleks ilmselt saanud väga kurjaks. Peale kolmandat püstitõustmist korrigeerisime laua jalgade kõrgust laual asetsevate suhkrupakkidega. 

Üks pool omletist saia vahel on juba ära söödud. Tegin pildi muidu poleks sellest mingit jälge teile näidata.

Sai-omlett oli täitsa söödav ja kohvil polnud ka väga viga, nii 4 pluss paneks ära. Vale sai, puudu olevad salfakad, lukus WC ja lekkiv kohvi võtsid skoori veidi maha.

Edasi plaanisime minna  Thriller Speedboatiga sõitma kogu 6 liikmelise pundiga. 

Teel Miami Beachi poole.

Kui keegi soovib endale hea hinnaga seda sõitu osta, siis soovitan külastada www.groupon.com (sarnaneb Eestis Chilli.ee jms. soodsate pakkumistega) lehekülge ja otsida Thriller Speedboati. 

Speedboat Thriller

Enne väljasõitu

Tavahind on 36$ pluss TAX aga Grouponi lehelt saab 27$-ga, kusjuures kui alles liitud selle lehega saad veel ka 25% soodukat. Ei viitsinud hakata groupon.com lehelt asja otsima, kuna parkimise aeg hakkas täis saama ja läksime otse sinna kohale. Meie seltskonnale pakuti koha peal sama hinda mis groupon.com pakkus. Kui maksmiseks läks, siis küsiti hinnaks ikka 29$, sest lisandus jälle TAX. Mingisugune 15 kuni 20 inimest oli paadis ja puldis istus naisterahvas. Giidiks oli mees kes palus ka turvavööd kinnitada. Kõik hakkasid otsima, kus need veel asuvad aga siis ta ütles, et kuna neid pole installeeritud, siis pole ka vaja turvavööd kinni panna. Haa, haa :-). 

Vaade paadist Speedboat

Tegime ümber saarte u. 45 minutilise tiiru. Käisime vaatasime majasid kus elasid: Viagra leiutaja ja Pfizeri üks omanik (u. 55 miljoni $ hinnaga onn), Will Smith, Jennifer Lopez, Brad Pitt ja Angelina Jolie, Gloria Estefan oma mehega, Silvester Stallone, Ricky Martin, Madonna, Elizabeth Taylor (kes on 8 korda abielus olnud. NB! tehke järgi :-)), Al Capone endine maja, maja kus filmiti Bad Boys 2 film, maja kus jäädvustati Scarface filmi (Al Pacino peaosas) mingid lõigud. Kaater andis sirgetel lõikudel gaas põhjas minna ja juuksed pidid peast ning proteesid suust minema lendama. Tegin telefoniga ka mõned videoklipid ja isegi seda oli raske käes hoida. Väike kartus, et telefon peost minema lendab oli täiesti olemas.
Näidati ka ühte kummuli läinud kaatrit mida üks tarkpea üritas ära varastada. Väljasõites rammis ta mitmeid teisi suuri kaatreid ja jahte neid purustades. Lõpuks hakkas jaht purustatud kohast lekkima ning vajus küllili. Varas kargas vette ja tegi vehkat. Siiani on pätt tabamata ning kaater hulpis endiselt kummuli asendis. Selle kaatri lähedal oli ka Larry Ellisoni suur jaht/paat/laev/kaater. Larry pidi olema Miami Heati korvpalliklubi üks suuromanikke.

Kiirpaadi sõit oli meeleolukas ja enne sõidu algust meist pilti teinud fotograaf oli sadamas paberile trükitud ja raamitud piltidega vastas ning soovis kogu komplekti eest veel 35 raha saada. Me tänasime ja siiski loobusime.

Paadisõit tehtud, käisime otsisime kus saaks väikse õlle teha. Keegi pakkus, et läheks Hootersisse, kus pidid poolpaljad tibid teenindama. Ukse peal selgus, et tibid on ikka riides ja hinnad polnud ka väga kutsuvad. Jäi minemata. Edasi võttis meid rajalt maha üks naisterahvas, kes ütles, et tema kohvikus on Miami parimad kanakoivad ning koos 2 Corona õllega maksab 5 koiba u. 14$. Jäimegi sinna. Koivad olid head aga punane kaasa pandud kaste oli ikka sigavürtsikas. Heledam kaste oli hea. Õlu toodi pudelis koos  laimitükiga, mis tuli siis õllepudelisse sisse pressida.

Kanakoivad koos kastmetega

Edasi suundusime kaubandusse, kus kulus sujuvalt mitu tundi aega. Õhtul käisime söömas kohalikus Dineris Miami Beachil 11th Sreet ja Washington Avenue ristmikul. Ameerika stiilis burks oli 12,99$ ja klaas vaadiõlu maksis 7,00$.

Dineri söögikohas tellisime burksi koos friikatega.

Õlle juurde toodi miskipärast jääkuubikute ja kõrrega vesi. Janu oli suur, nii et kulus ära küll ka jäävesi. Kaks meie seltskonnast tellisid pihvi medium formaadis ehk liha ei küpsetata lõpuni ja teenindaja ütles, et nüüd on teada kes on teist vampiirid :-). Kõhud said nii täis, et vaevalt saime hotelli end tagasi veetud.
Kodu hotelli juures tavapärases parkimiskohas parkides ja automaadis raha tasudes selgus, et olime vale automaadi juures. Maksime raha automaati, mis arvestas tänaval kallimat parkimist, mitte 2 meetrit kõrval soodsamat parkla parkimist. Raha oli muidugi sisse pandud ja enam seda tagasi ei saanud. Auto ajasime siis uuesti tänavale ning kella 23 ajal parkisime siis tagasi soodsamasse parklasse.

Täna päeval juba jälle väike shopping. Käisime ka rannas ning kohe suundusime vaatama American Airlines Arenal Miamis NBA hooajaeelset kontrollmängu Miami Heat ja Brooklyn Netsi vahel. Täpsem info järgmises osas.